Seattle

Enamuse maailma jaoks ei ole Seattle kuulus tema kalanduse ajaloo ning tänapäeva tõttu. Märksa olulisem on fakt, et 28.10.1955 sündis Seattle´s Bill Gates, kes registreeris koos Paul Allen´iga 1976-ndal aastal kaubamärgi „Microsoft“. Järgnevat teate te juba ise. 2000-ndal aastal astus Gates tagasi Microsoft-i CEO positsioonilt ning asutas koos oma abikaasaga Bill&Melinda Gates Fond´i (The primary aims of the foundation are, globally, to enhance healthcare and reduce extreme poverty, and in America, to expand educational opportunities and access to information technology), mille peakorter on Seattle´s. Fondi üks suuremaid ettevõtmisi USAs oli siinsete raamatukogude internetiseerimise programm ja veendusin isiklikult, et interneti kiirus Seattle´i avalikes raamatukogudes oli muljetavaldav. Õnnestus seal ära vaadata vahepeal eetris olnud Eesti teleseriaalide (ENSV, Õnne 13, Ärapanija, Kuldvillak) osad. Bill&Melinda Gates Foundation´i külastuskeskuses fondi poolt toetatud projektide nimekirjaga tutvudes leidsin, et nad toetasid avalike raamatukogude internetiseerimist samuti  Lätis ja Leedus. Küllap oleksid nad oma abikäe ulatanud ka Eestimaale,  kuid selleks ajaks oli Tiigrihüpe Eestis juba toimunud. 

Keda on aastaid juba Eestimaale oodatud on  maailma suurim kohvikutekett Starbucks, 20 366 kohvikut ühtekokku 61-s erinevas riigis. Samas esimene Starbucksi kohvik avati 30.03.1971 just Seattle´is (The first Starbucks opened in Seattle, Washington, on March 30, 1971 by three partners: English teacher Jerry Baldwin, history teacher Zev Siegl, and writer Gordon Bowker. Originally the company was to be called Pequod after a whaling boat from Moby-Dick but this name was rejected by some of the co-founders. The company was instead named after the chief mate on the Pequod, Starbuck).

1916-ndal aastal asutas William E. Boeing Seattle´is lennukompanii Boeing. 2001. Aastal koliti Boeing-u korporatsiooni peakorter Seattle-ist Chicago-sse, kuid jätkuvalt omab Boeing kõige enam töötajaid (75 000) just Washington-i osariigis.  

Hea linnavaate saamiseks suundusin Seattle´i kõige kõrgemasse pilvelõhkujasse, Columbia Center-isse, millel kõrgust 284.2 m (932 ft) ning mis asub sellega neljandal kohal Mississipi jõest läände jäävate pilvelõhkujate kõrgusedetabelis. Igapäevaselt töötab selles 76-korruselises hoones ligemale 5000 inimest, kuid minu kohaloleku ajaks (neljapäev kell 16) olid enamus juba suundunud pikale pühade nädalavahetusele. Nimelt peetakse USA-s ja Kanadas novembri 4-ndal neljapäeval Tänupühasid (Thanksgiving) ja üks õige pikk nädalavahetus Ameerikas algab kaosega liikluses, kus kõik üritavad pühadeks kuhugi sõita. Columbia Center vaatetekilt oli hea vaade mööda läänerannikut kulgevale kiirteele, kus autod venisid kolonnis nagu teod. Järgmiseks hommikuks oli linnast nagu katkupuhang üle käinud. Linnatänavatel valitses vaikus ja rahu, mõned üksikud jalakäijad ning mõni harv auto. Tänupühade suurimaks ettevõtmiseks on tänupühade õhtusöök, mille peategelane on ahjukalkun. City Hostel, kus ma tol päeval peatusin korraldas samuti õhtul ühise tänupühade õhtusöögi, kus igaüks tutvustas iseennast ning lausus omalt poolt, mille üle tema on tänulik. Kohalikud olid omapoolsetes lausemistes väga emotsionaalsed. Osad pidid lausa nutma puhkema, kuivõrd tänulikud on nad selle üle, et neil on nende perekond ja et nad täna siin laua taga. Mina olin samuti tänulik, et sain osa sellest ameerikalikust pühadekombest. Tänupühade neljapäevale järgneb Black Friday, kui suured ostukeskused hullutavad ostjaid hullumeelsete hinnaalandusega ja  kõige hullumeelsemad saabuvad juba nädala alguses ostukeskuste ette telkima. Must reede on avapauguks nn. jõulumüükidele, mis kaupmeestele kõige oodatum aeg. Kaudselt osalesin hinnarallis minagi, sest olin eelmisel nädalal soetanud VIA Rail Canada 50%OFF kampaania käigus endale $134 eest Vancouver-Edmonton rongipileti. Plaan veeta talv maheda kliimaga läänerannikul, oli sama, mis otsida vihma eest varju räästa alt. Jahedat sügisvihma ja  lauspilvisust leiab hulganiselt ka novembrikuisest Eestimaalt, selleks ei pea Kanada läänerannikule tulema, kui lõhekalasid niikuinii püüda ei saa. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Briti Kolumbia naaberosariigi Alberta pealinn Edmonton on Kanada kõige päikselisem linn.

Ballard

Vaid 4-tunnise bussisõidu kaugusel Vancouver-ist asub Washington-i osariigi pealinn Seattle, kus juba aastaid peab koos oma abikaasa James-iga  pagarikohvikut geograaf Kaire. Plaan külastada nende kuulsust kogunud kohvikut Besalu tekkis mul juba üsna merereisi alguses. Tagasi kuivale maale saades jäi üle saada elektroonilise reisiloa taotlemise süsteemis ESTA positiivne vastus $11 eest ning soetada bussipilet $42 eest. Elektroonilisest reisiloast hoolimata tuli mul USA piiril täita kirjalikult reisiluba ning tasuda $6. Piirivalveametnik käitus minu eelarvamuste kohaselt. Küsis ja päris siit ja sealt. Samas ametnik, kes kasseeris $6 USA riigikassasse oli lahe. Takseerides minu kehamöötmeid tuli kohe lagedale avaldusega, et Baruto on „good man“ ja kas kõik eestlased on nii suuredJ. Ja etteruttavalt tuleb öelda, et ta ei jäänud viimaseks isikuks, kes kuuldes, et olen Eestist viis jututeema Barutole. Igatahes olin jõudnud elus esimest korda Ameerika Ühendriikidesse.

CAFE BESALU

Kaire&James´i pagarikohvik Besalu asub Seattle-is Ballard-i linnaosas, mis on väga tugeva skandinaavia taustaga (historically Ballard is the traditional center of Seattle's ethnically Scandinavian seafaring community, who were drawn to the area because of the salmon fishing opportunities. In recent years the decline of the fishing industry, and the addition of numerous condo (korter) buildings, has decreased the proportion of Scandinavian residents but the neighborhood is still proud of its heritage).Ballard-i keskuses asuvas Bergen-i väljakul lehvivad üksteise kõrval Islandi, Norra, Rootsi, Taani ja Soome rahvuslipud ning toimetab perepagariäris eestlanna Kaire (Cafe Besalu, small family bakery in Seattle's Ballard neighborhood, and possibly the best croissant bakery on the entire American continent. Some may dispute this statement - indeed, it is impossible to taste all the croissants baked in the United States alone. However, it is safe to state that Besalu's owners James and Kaire Miller lovingly produce croissants and pastries that would rank among the top in Paris. Lines for Besalu pastries and coffee are often long, but people patiently wait in pleasant anticipation as the smell of pastries, freshly pulled out off the oven, fills the air. James and Kaire love what they do - watching them work is as mesmerizing as the flavor of their products. The fame of Besalu croissants spread slowly, but surely, by word of mouth. Having started as a little local Seattle bakery with neither advertising budget, nor intentions to grow beyond a small family business, Besalu has become a nationally known favorite for all the right reasons). Suurimaks üllatuseks minu jaoks oli James´i poolt öeldu, et crossant-id pärinevad hoopis Viinist. Oskuslikult, pühendumusega, armastusega ja käsitisi valmistatud crossantide tekstuur ja maitse olid oivalised ning ei ole üllatus, et kohviku ukse pealt võib leida hulganiselt erinevaid tunnustusi.

HIRAM M. CHITTENDEN LOCKS

Ajalooliselt on olnud Ballard kalapüügikogukond ning paljud tegevused seotud merenduse ja laevandusega. Üks huvitavamaid vaatamisväärsusi on Ballard´i lüüsid, mis on osaks Washington´i järve laevakanalist (The complex includes two locks, 9.1 m × 46 m) (small) and (24 m × 251 m) (large).The complex also includes a 235 ft (72 m) spillway with six 9.8 m × 3.7 m gates to assist in water-level control. A fish ladder is integrated into the locks for migration of anadromous fish, notably salmon. Kahjuks jõudsin ma Vaikse ookeani läänerannikule lõhehooaja lõpus ning massiline kudemistuhinas lõhede ränne ülesvoolu mööda kalatreppi jäi mul oma silmaga nägemata, kuid vaateplatvormil siiski ühte emast Coho lõhet nägin ringi ujumas. Huviväärne oli samas tõik, et minu külastusajal oli suur lüüs korrapäraseks hoolduseks kuivaks lastud, mis andis täiel rinnal aimu selle lüüsi mastaapsusest.

FISHERMEN´S TERMINAL

Ballard´i lüüsidest natuke maad ida pool Lõhe lahes (Salmon Bay) asub Fishermen´s Terminal (US West Coast´s premier commercial fishing homeport. Base of the North Pacific fishing fleet since 1913 the Terminal provides year-round moorage to more then 700 commercial fishing vessels, ranging from 30 to 300 feet, including gillnetters, trollers, purse seiners, halibut longliners, crab boats, packers, trawlers and processors). Huvitav fakt oli see, et omal ajal töid erinevast rahvusest kalapüügikogukonnad piirkonda erinevaid kalapüügiviise: nt. Horvaadid töid seinnooda, rootslased-soomlased trollingu. Sadama asukoht magedaveelises Salmon Bay-s idapool lüüse omab kahte olulist positiivset aspekti: 1) puudub tõus ja mõõn, 2) laevad on kaitstud soolase ookeanivee kahjustuste eest. Fishermen´s Terminal on kodusadamaks ka mitmetele Discovery Channel-i kanalil näidatava seriaali „Deadliest catch“ osalevatele laevadele (Today the death rate for fishermen in this country is seven times the national average for all workers and twice that for mining the nation´s second most dangerous occupation. Fishermen's Terminal is home to the Fishermen's Memorial, a bronze and stone sculpture with plaques memorializing more than 500 local commercial fishermen and women who have been lost at sea since the beginning of the 20th century).

PIKE PLACE FISH MARKET

Pike Place kalaturg on asutatud 1930. aastal, kuid kõõlus pankrotilävel 1986. aastal, mil turu omanikud ja töötajad otsustasid saada „maailmakuulsateks“ muutes oma kauplemisstiili (employees throw three-foot salmon and other fish to each other rather than passing them by hand. When a customer orders a fish, an employee at the Fish Market's ice-covered fish table picks up the fish and hurls it over the countertop, where another employee catches it and preps it for sale). Kui klient on esitanud oma ostusoovi hõikab saalipõrandal olev kalakaupmees (fishmonger) tema soovi valju häälega teistele kaupmeestele, kes kõik kooris kordavad seda ostusoovi ning peale seda lennutab saalipõrandal olev kalakaupmees ostusoovi leti taha pakkimiseks, kust see siis peagi lennutatakse tagasi saalipõrandale. Sellest kalamüümashou-st on saanud tänaseks päevaks populaarne Seattle-i turismiatraktsioon ning meelitab igapäevaselt vaatama pea 10 000 inimest.

Kord kalalaeva pardal ma veetsin 15 päeva

Kui üdini aus olla, siis sai kõik ikkagi alguse Nasva kalurikülas, kus ma otsustasin hakata uurima Vaikse ookeani lääneranniku lõhepüügi olukorda. Varasemalt olin telekast näinud korduvalt, kuidas isegi karud püüavad jõgedes hulganiselt lõhesid ja kuna koduvetes lõhekalasid napib, siis paisus minu rinnas soov suunduda püügile nendele lõhedest kubisevatele vetele. Uurisin meili teel mitmetelt kalandusega seotud inimestelt lõhepüügi olukorra kohta ja esmane tagasiside ei olnud väga optimistlik „Please be advised that the salmon fishery this year has been very poor. I am at a loss to suggest what to do or who to call“. Selgus, et minu plaanitav saabumisaeg oktoobri keskel on ka suuresti lõhepüügihooaja lõpuks ning et tuleb pilgud suunata mujale „There are many other fisheries in BC which you can look up on the Fisheries and Oceans Canada website. I can forward your email to our 44 members if you're interested in working on a sablefish boat“. Tänu sellele kontaktile võttiski minuga ühendust Denis „There are several fisheries that last much longer than salmon. We have one ship that is fishing now (mid-water trawling for hake) and will be fishing for most of the year. We are always looking for good crew and I could show you the ship when you are in Vancouver“. Vancouveris sain Denis-iga kokku ning söime koos hommikust. Selgus, et Denis horvaatia päritolu nagu paljud kalamehed Vaikse ookeani kaldail. Peale hommikusööki suundusime firma kontorisse, kus tutvusin firma tegevjuhi Mike-iga, kes oli sobiva kalalaeva otsingul käinud ka Uus-Meremaal Timarus, kus ma siis töötasin kalalaeva pardal ning omal ajal käisid nad ka Nasval tutvumas siinsete kalatöötlemisettevõtetega (planeet Maa on väike jätkuvalt). Samas mainis Mike seda, et tekile ei saa ta võtta tööle kedagi, kellel pole Kanada sertifikaati ja saab ta hetkel pakkuda vaid kohta kalatöötlemise tiimis. Lähtudes printsiibist, parem varblane peos andsin omapoolse jah söna ning järgmise nädala teisipäeval oodati mind juba püügilt naasvat kalalaeva tühjaks laadima.

Teisipäev. 30.10.

Hommikul kell 5 sõidutab tegevjuhi tütar Sarah mind Fraser-i jõe kaldal Steveston-is asuvasse sadamasse, kus ootas mind 40m pikk, 10m lai ning 5.6m süvisega „Northern Alliance“. Laev ehitati Gdanski laevatehases islandlastele 1990-ndatel, kust ta siis eelmisel suvel osteti kala püüdma Kanada vetesse. Tegemist siis traaleriga, mis hetkel püüab Pacific hake-i (Merluccius productus). The Marine Stewardship Council (www.MSC.org) certified the midwater Pacific Hake (whiting) fishery as sustainable on 21 October, 2009. Püütud kalad töötlemistekil rapitakse ning külmutatakse ja pakitakse 20kg kottidesse. Peale mahalaadimist kalalaevalt saadetakse need Hiinasse ning Euroopasse edasitöötlemiseks. 10 tunniga lossime siis pea 200 tonni külmutatud kala maha. Pärastlõunal selgus, et õhtul seilan samuti laeva pardal sadamast välja, seega sai kiirelt linnas oma kolal järgi käidud ning õhtupimeduses andsime otsad.

Kolmapäev. 31.10.

Briti Kolumbias on olnud erakordselt pikk ja soe sügis, kuid 11-ndast oktoobrist hakkas sadama ning kuu lõpuks on sadanud tavapärase 125mm asemel pea 200mm. Sõidame mööda Fraser-i jõge paduvihmas ning valitseb lausa rahulolu, et tegutseme laeva trümmis mitte tekil. Meie püügipiirkond asub Vancouveri saare põhjatipu lähistel, kuhu on pea 30 tundi sõitu. Koguneme meeskonnaga õhtul tekile ning esimene tüürimees Junior peab meile ohutuse alase kõne, sest ohutus ning tegutsemine hädaolukorras on laeval väga oluline teema. Kaks kõige ohtlikumat ning tõenäolisemat hädaolukorda on tulekahju mootoriruumis ning mees üle parda. Tulekahju puhul mootoriruumis on vaja kiirelt sulgeda õhu juurdepääs ventilatsiooniavade sulgemise näol ning saata eririietuses meeskonnaliikmed tuld summutama. Juhul  kui osutub võimatuks võidelda tulega langetab kapten otsuse lahkuda laevalt ning sel juhul tõmmatakse selga päästeülikonnad. Igaüks peab olema võimeline tõmbama seda selga 45 sekundiga. Uus-Meremaal kalatööstuslaeva „San Enterprise“ pardal oli meil iga söögikorra ajal nn. rootsi laud igasuguste maitsvate roogadega ning polnud siis ime, et seal kaalus juurde võtsin. Siin on siis esimesel lõunal söögiks ainult mingi hädine hot-dog. Kuna tegemist on Halloween-iga, siis õhtupimeduses ja vihmasajus korraldatakse ka laeva pardal ilutulestik, aga mitte punaste hädaabirakettidega nagu nõukogude ajal Kuressaares oli kombeks uusaastaööl.

Neljapäev.01.11.

Kala püüame vaid päeval, sest heik koguneb parvedesse vaid päeva aal ning seeläbi traaliloomuses ka vähem soovimatut kaaspüüki. Töötleme kala aga kahes vahetuses, päevane vahetus hommikul kella 6-st õhtul 6-ni ning öine vahetus siis 18.00-6.00. Hommikul läheb kalapüügiks ning esimene traaliloomus on kohe ilgelt pirakas. Pea 70 tonni, mida vintsid ei jaksa pardale vinnata. Traalipärasse saab tehtud auk ning peale seda õnnestub 40 tonnine traalipära pardale sikutada. Kuna kala saame pardale keskpäeva ajal, siis meie vahetuse tööaeg piirdub sedakorda 6 tunniga, mis kehale hea sisseelamiseks. Jõuan siis ka oma peamisele tööpostile ehk laeva külmkambrisse, kus siis minu ülesandeks ladustada toodang võimalikult tihedalt maast laeni.

Reede.02.11.

Öösel on teise vahetuse laadija ehitanud all külmkambris kalakottidest trepistiku, mida mööda siis ülespoole astuda. See trepijooks on tõeliselt raske hommikul. Tekib kiirelt selline Kekkose suusarajal kinnisõitmise tunne. Hiljem kuulen siis enda pulssi ja asi normaliseerub oma tempoga töötades. Ookeanil tõuseb tuul ning lainetus ning tuleme Vancouveri saare äärde varju.  

Laupäev.03.11.

Öösel kell 3.30 suundume saare varjust taas püügirajooni poole teele, mistõttu seisame päevase vahetusega hommikul jõude. Kala pardale saades ning külmutusagregaate käivitades hakkab üks külmutitest ammoniaaki lekkima. See siis samuti kalatööstuslaeva üks suurematest hädaolukordadest – ammoniaagileke. Selleks puhuks on siis igas kajutis „gaasimaskid“. Hiljem veel ka probleemid elektriga ning tööpausi ajal räägivad kohalikud noored kutid plaanidest suunduda tööle hoopis Alberta õliliivaväljadele. Käib ka endal esimest korda läbi mõte, et kauaks siia pardale ei jää. Taaskord tõuseb lainetus ning sedakorda on seda tunda isegi ka all külmkambertekil. Püügil on kaasas ka vaatleja Tim, kellega vesteldes saan teada, et Nova Scotia kalandusel läheb väga hästi. Ööseks naaseme taas saare varju.

Pühapäev.04.11.

Öösel lõpeb suveaeg ning kellasid keeratakse ühe tunni võrra tagasi, mis tähendab et öine vahetus saab tund aega kauem töötada ning meie tund aega hiljem hommikust süüa. Varahommikuks ei ole enam palju kala jäänud töötlemiseks. Kuna öises vahetuses külmkambris töötav John on minust tublisti lühem, siis ei mahu ma enam sirge seljaga töötama tasapindadel, mille ta on ehitanud ning tuleb kägardada. Merel ligemale 8 meetrine laine (swell) ning seilame mööda fjordi saare sisemuses asuvasse Coal Harbourisse. Mida teha kalatööstuslaeval, kui ei ole kala, mida töötleda. Loomulikult tsehhi küürida ja koristada. Lõunasöök laevas pigem selline snäkk ning kõhtu täida, aga õhtusöök siis suurem, mis tekitab ka täiskõhutunde. Lisaks põhitööle on igaühel laevas väike kodukorrastamise ülesanne samuti igapäevaselt enne magamaminekut: nõude pesu ja kuivatamine, põranda pühkimine. Õhtul seilame taaskord mööda fjordi tagasi saare rannikule.  

Esmaspäev.05.11. 
Hommikul prömmime taas ilge loksumisega merele, nii et annab püsida jalgel ning väga aplalt hommikusööki ei ahmi. Lösutame poistega puhketoas diivanil teleka ees kuni kell 9 sikutatakse 25 tonnine loomus pardale. Meri samuti taltub. Päeva parim hetk on see, kui kogenumad tüübid Trevor ja Caleb leiavad, et see John-i ehitatud trepid on jama ning esmalt tuleb teha kalakottidest ühtlane põrand külmkambris. See teeb elu hulka lihtsamaks ning tundub tagantjärgi täiesti loogilisena. Tekil särav päike tekitab igatsust ning tsehhi põrandalt mahakukkunud kalade üleskorjamine vastumeelsust, kuid tuju tõstab öhtusöök - värske praetud Lingcod (Ophiodon elongatus).

Teisipäev.06.11.

Naaberriigis toimuvad presidendivalimised ning Caleb-ile saab öeldud, et järgmisele püügiretkele mind oodata ei ole. Esimest korda saab söödud töhus löuna - hernesupp ja tuunikalasalat. Peale söömist on kohe tunda, et midagi sai kõhtu. Tööd tehes eeldan ma tugevat söögikorda just lõunaks, eriti kui töötada -25 kraadiga külmkambris, mitte õhtul peale tööpäeva. 12 tonni toodangut sai siis trümmi laaditud täna.  

Kolmapäev.07.11.

Koiku on pigem väike ning seal veedetud tundidest hoolimata ei saa öelda, et hommikul väga reibas oleksin. Külmkambris ajab John ikka oma rida ning hommikul toimetan seal siis taas selle nimel, et seada seal laadimist enda järgi. Ehitan valmis siis tasapinnalise põranda. Laevakokk Calvin tõestab ennast õhtul shepard pie-ga. Peale öhtusööki tabab mind suur väsimus, aga vaja veel põrandad ära pühkida.

Neljapäev.08.11.

Öösel toimub meie all ookeanipõhjas 6.3 magnituudine maavärin (A magnitude-6.3 earthquake struck off the British Columbia coast Wednesday night, rattling some homes in a remote community but causing no injuries or major damage. The U.S.-based National Oceanic and Atmospheric Administration said the earthquake hit just after 6 p.m. local time, about 136 kilometres southwest of Port Alice, a community of about 800 people on northern Vancouver Island). See hirmutas laiali ka kõik kalaparved, mida me hommikul tulutult otsime. Lae alla kõrgele laadimine mulle meeldib, lapin siis lühikese John-i sinnajäetud auke. Pärastlõunal püüame kala,aga väga palju on soovimatut kaaspüüki, mille välja sorteerimisega tegelen. Spiny dogfish (Squalus acanthias), Rougheye rockfish (Sebastes aleutianus), Silvergray rockfish (Sebastes brevispinis). Kalajahu tootmise võimalust meil laevas ei ole, seega läheb kaaspüük koos heigi peade ning rappidega üle parda. Kuskil 60% saame värskest heigist toodangut peale töötlemist. Teisipäevaks planeeritud lossimine.

Reede.09.11.

Esimeses loomuses taas tohutult kaaspüüki – lisaks eelmisel päeval kohatule turbot (Scophthalmus maximus), English sole (Parophrys vetulus), mackerel, squid (kalmaar). Käed tuleb väga kiirelt käima panna, aga kalade sorteerimine on juba palju rohkem kalapüük, kui valmistoodangu virnastamine. Laeva ahtris maiustavad kajakad, kuid ookeanikuningad  albatrossid on juba ära rännanud. Päeva läbi traalimine võtab ohtralt energiat, mistõttu kalade külmutamine võtab palju rohkem aega. Söögilauas käib jutt, et traal olevat katki ning venelasest chief engineer Eduard nendib samuti – its over!

Laupäev.10.11.

Hommikul äratuskella sulgedes on ilmunud telefonisse levi, mis annab kinnitust et oleme koduteel. Caden kinnitab samuti, et traal puruks ning saadetakse esmaspäeval nädalaks Seattle-sse remonti. Veendun enda silmaga samuti et traal üsna ribadeks. Tegemist vulkaanilise piirkonnaga ning merepõhjas ohtralt vulkaanilõõrisid, mille taha traal töenäoliselt ka jäi. Viimane päev tööstuslaeval on õnnistatud koristamisega ning seda saab teha ju nõrkemiseni. Ja hetkedeks saab heita pilku maaliliselt metsikule veeteele vancouveri saarestikus läbi Johnston´i väina. Steikide praadimine põhjustab paar tulekahjuhäiret aga olid seda väärt. Lõunaks maitsvad kalaburgerid. Positiivne uudis seegi, et randume Fraser´i jõe asemel koheselt Vancouver´i kesklinna lähistel.

Pühapäev.11.11.

Öösel kell 1 anname maale otsad ning käin kuival maal vaikust kuulamas. Öine vahetus on saanud samuti pea terve öö kraamida. Hommikul koristame veel oma elamist ning kella 10-st saame linnaloa. Linnas tähistatakse nn. sõjaveteranide päeva „Remembrance Day“. Õhtul tagasijalutades kastab külm vihm mind märjaks.

Esmaspäev.12.11.

Laevas kohtab hommikul veel purjus kui ka pohmellis isikuid. Laadime traali rekkale ja esimest korda töötan värskes õhus. Suvel osteti see traal 100 000$ eest. Õhtul kell 8 seilame välja õhtutuledes särvast Vancouver harbour-ist, Lions Gate silla alt läbi. 4,5 tunni pärast sildume Stevestonis, Fraser-i jõe kaldal.

Teisipäev.13.11.

Lossime 10 tunniga külmkambri tühjaks ning seilame taaskord tagasi Vancouver harbour-isse, kus ma siis jätan hüvasti laeva ning laevaperega.