Hääletusvõistlus „Kas tunned Lapimaad?“

22.juuli 2013. Esmaspäev

Tromsø – Nordkjosbotn-Skibotn 117km

Esmaspäeva hommikul algas Tartus Pirogovi platsil tudengite igasuvine hääletusvõistlus "Kas tunned maad XIII“, mille käigus tuleb võistlevatel segapaaridel nelja päeva jooksul pöidlaküüdiga läbida sadu kilomeetreid Eestis. Alternatiiviks sellele hääletusvõistlusele kuulutasin spontaanselt välja hääletusvõistluse „Kas tunned Lapimaad?“ algusega Tromsø Stortorget platsilt, mille käigus tuli pöidlaküüdiga jõuda läbi Lapimaa Västerbotten-is asuvasse Tavelsjö külla. Osalemiseks tuli kõigepealt kokku pakkida minu baaslaager Tromsø-s, mis asus Tromsøya saare ühes kõrgemais paigus rabas, kus liigvesi tungis vihmasadude ajal minu elamisse. Positiivse poole pealt tuleb ära mainida, et odavaimaks toitaineks supermarketis olid värsked lõhesteigid. Kuna värske lõhe on minu lemmik, siis käisin neid ostmas ning sissesoolamas igapäevaselt.

Peale Tromsøya saarelt mandrile viiva silla ületamist asusin koheselt Tromsø Arctic Cathedral-i juures autosid hääletama ning järelemõeldes sai pea 10 aastat tagasi samast paigast alustatud hääletades tagasiteed Eestisse. Saatuse tahtel võttis meid tol korral sealt auto peale Trond Olsen, kes oli noorteklassis treeninud koos Norra jalgpallikuulsuse Tore André Flo-ga ning töötas tol hetkel krevetipüügi laeva peal. Tema sõitis tol korral Lofootidele, mistõttu langes meie valik jõuda Läänemere äärde Narvik-u ja Kiruna kaudu. Jätsin sedakorda samuti mõtetes marsruudivaliku tegemise esimesele autojuhile. Senisele ebaharilikult alustasin linna tipptunnile omaselt hääletamist suht katkematus liiklusvoos, kui peagi mind bensiinijaamas peatunud tüüp enda auto peale kutsus. Nagu juba palju kordi eelnevaltki oli juht omal ajal ise palju hääletanud ning mõistis koheselt minu heietusi hääletamisest. Ametilt oli ta meteoroloog ja suundus jõe äärde kalale. Teadupärast on maailma ühed parimad lõhepüügijõed just Norra kiirevoolulised jõed ning meie ühine tee kulges Norra lõhepüügi eripärade teemalise arutelu saatel. Erinevalt Läänemerest saabub sealsetes vetes lõhepüügi tippaeg augustis. Sellele andis kinnitust seegi, et Nordkjosbotn-is hääletades võttis mind samuti peale tüüp, kes suundus jõe äärde kalale. Kui tekib soov püüda lõhet sama jõe ääres, kus ka Norra kuningas, siis 1 ööpäevase kalastusloa eest tuleb olla valmis välja käima ligemale 800 NOK. Lõhepüügiteemadel arutledes olin märkamatult jõudnud Skibotn-isse, kust saab alguse Norra mere rannikult üle Skandinaavia mäestiku läbi Lapimaa Tornio jõe suudmesse Botnia lahe ääres kulgev E8 rahvusvaheline maantee. Võitluskaaslaste varasemad kogemused sellel teel hääletades ning reaalne pilk mööduvale liiklusvoole midagi kerget ei tõotanud. Peale 2 tunnilist hääletamist pidasin ahvatlemaks suunduda metsasalu serva mõnulema peale vihmast nädalavahetust taevasse siginenud päikesekiirte alla ning lugeda sellega hääletuspäev lõppenuks.

23.juuli 2013. Teisipäev

Skibotn – Kilpisjärvi – Muonio – Kolari – Pajala – Korpilombolo – Överkalix- Jävre – Umeå – Tavelsjö 847km

Hoolimata kaunistest soojustkiirgavatest päikesekiirtest õhtu aal saabus hilisemal aal taaskord jahedus mu telki, nii miskit 8kraadi. Hommikul kell 5 sai sellest jahedast telgist villand ning kuna taamal säras mäenõlval juba päike läksin sooje päikesekiiri kinni püüdma. Tee äärde kiiret sellisel ajal ei olnud, sest märgata võis seal vaid mäekuru tagant valla pääsenud päikesekiiri. Kell 8 tegin seda siiski ja moraalselt olin ma valmis pikaks ootamiseks ning aja sisustamiseks hakkasin ma erandlikult mööduvaid autosid lugema. Esimese pooltunniga möödus 10 autot, sama järgmises pooltunnis, kolmandas pooltunnis möödus juba 25 autot ja lähenes samuti üks autobuss, keda ma juba ammu pole pidanud vajalikuks hääletada. Samas buss vähendas iseeneseslikult enne mind kiirust ning nähes esmapilgul tühja bussi käis minus läbi mõte, et bussijuht on reisijad kuskile maha pannud ning naaseb nüüd tühja bussiga kodu poole. Bussi peatudes viskasin enda seljakoti õlale ning asusin salongi  sisenema, aga soomlasest bussijuht juba oli ise krapsti bussist väljas ning täpsustas, kuhupoole ma teel ning avas mulle pagasiluugi, mis tundus juba kahtlane. Panin koti pakiruumi ja ronisin salongi, kust ma leidsin üllatuseks veel mõningaid inimesi, kuid bussijuhi naastes silmasin tema kõrval piletiaparaati, misjärel oli minu  jaoks selge, et olin sisenenud ikkagi liinibussi. Viisin ellu viisaka evakueerumise ning leidsin ennast taas teepervelt, 50km kauguselt Kilpisjärvi-st. Sellest tagasilöögist hoolimata peatus uue pooltunni saabudes maastur Tommy-ga roolis ja sõit juba Soome Vabariigi territooriumil asuva Kilpisjärvi poole võis alata. Tommy-t Kilpisjärvile tõmbavaks teguriks oli sealne märksa odavam diiselküte, millega joota enda neljaraudset. Tromsø kallitest kinnisvarahindade tõttu soetas ta endale 117km kaugusele Skibotn-isse maja ja üürib 3000NOK-i eest kuus väikest korterit ülikoolilinnas. Kilpisjärvile jõudes silmasin samuti mind eelnevalt narritanud liinibussi, kuid tanklast üle tee astudes avastasin ehmatusega tee äärest armee seljakottidega tüüpe, keda esmalt samuti hääletajateks pidasin. Õnneks oli tegu vaid seda sama liinibussi ootavate tundrahuvilistega. Peale liinibussi lahkumist oli kogu teeperv taas minu kasutuses ning peale 14 auto möödumist peatus Poola rekka Konin-ist pärit Pawel-iga roolis. Salamisi olin ma endas lootnud, et önnestub siinsetest tundrateedest mõne rekkaga läbi murda, sest liiklejate grupp „sõbralikud kohalikud“ puudus. Peale sõitma asumist selgus, et Pawel-i sõidusuund samuti Umeå, kuid seda kohustuslike puhkepauside ning limiteeritud tööajaga. Esialgu vene keeles vestlust alustades tuli vastu suuresti arusaamatut poola keelt, kuid sõidu kulgedes tundus, et me mõlemad harjusime aina rohkem vene keelega. Meil oli selleks ka piisavalt aega, sest veetsime tol päeval koos ligemale 10 tundi ja kahe 45min pausiga jõudsin temaga Umeå-st 200km kaugusele Jävre-sse, mis samas asus juba mööda Rootsi idarannikut kulgeva maantee E4 ääres. Enne tee äärde viimast ponnistust andma minnes olin tanklas Pawel-ile parkimistingimuste täpsustamiseks abiks inglise keele tõlgina ning suundusin tee pervele ületama koera saba. Juba edukas päev sai väga edumeelse lõpu, kui tankla kõrvale sisse keeranud vanemapoolne rekkajuht tuli mind hääletamas nähes küsima kuhu suundun ning avas minu seljakoti jaoks suure rekka tühja furgooni. Umeå külje all asuvast Ersboda-st sõidutas Mike mind juba Tavelsjö-sse, kus me juba keskööl istusime kolmekesi (mina, Mari, Mike) saunalaval ning võisin tunda heameelt eduka tulemuse saavutamise üle hääletusvõistlusel „Kas tunned Lapimaad?“.

Lofoten

16.juuli 2013. Teisipäev

Bodø – Moskenes – Reine – Mølnarodden – Leknes – Svolvær 132km

Bodø-sse mitmeks päevaks pidama jääma sundis mind vihm ja veelkord vihm. Kui kahel esimesel päeval sadas kohati ning hõredalt, siis esmaspäeva keskpäeval tuli nagu lubatult juba paduvihma. Sellistel hetkedel on rännumehe parim sõber raamatukogu, kuhu ennast vihma eest ära peita. Tollel ööl võõrustas mind Emil, kes korjas mind raamatukogust peale ning kes oli samuti suur kohvisõber. Tema kohvimasinaga sai õhtul ja hommikul mitmeid kordi lustitud. Emil suundus õhtul ise sõjaväeossa tööle ja jättis mind koduvalvuriks ning naases hommikul, mil sõidutas mind laevaterminali. 174NOK-i eest soetasin laevapileti Lofootidele Moskenessi, kuhu laevuke 4 tunniga üle sileda vee jõudis. Kaljuna kõrgele merepinnast sirutuvaid Lofoote oli märgata juba kaugelt eemalt ning lisaks sellele päikesekiiri, mis andis tunnistust, et ilusa ilma ootamine on ära tasunud. Asusin koheselt hääletama ja nagu tellitult oli esimene pealevõtja Oslos kalandusministeeriumis töötav vanahärra, kes kahjuks töötab enamjaolt vabakaubanduslepingutega ning reaalse kalanduselu kohta ei osanud mainida suurt muud, et suurimad kalasadamad Ålesund ja Tromsø. Ega meil polnudki kaua aega vestelda, sest vanahärra sõitis vaid järgmises külas Reine asuvasse kauplusesse. Kitsal rannaribal lookleval maanteel kiirused suureks ei kasva, nii ma asusin hääletamise lõbustamiseks edasi marssima ning ületasin paar esimest Lofootidele väga omast silda. Silla pealt laskudes äratas minu tähelepanu teine piirkonnale omane maastikuelement - nimelt tursakala kuivatussõrestikud. Lisaks käis seal vilgas tegevus ja lähemale jõudes selgus, et oldi ametis kuivatatud tursapeade kokkukorjamisega. Küsisin ühelt toimetajalt „kuhu siis pea otsast kogu kala jäänud on“, kuid vastuseks sain vaid mingi umbmäärase „pulski“. Viis see mind omajagu hämmeldusse ja segadusse, sest enda senised kokkupuuted norralaste ja nende inglise keele oskusega olid olnud vaid üdini positiivsed. Kas tõesti ei oska kohalikud kalamehed niipaljugi inglise keelt, et vastata „these are a cod heads“? Toimetajate juurest lahkudes jäi mulle silma 2 Poola numbrimärkidega sõiduautot, mis andis mulle situatsioonile täieliku selgituse. Üle tee asuva kalapoe ees lugesin ise inglise keelsest infost välja, et need kuivatatud tursapead saadetakse Nigeeriasse inimtoiduks. Laev sildus Lofootide kõige kaugemas nurgas,mida võiks võrrelda Saaremaal Mõntu sadamas sildumisega. Sääre tuletorni juurde on suvel tihe liiklus, kuid hääletaja jaoks on tegemist vaid müraga, sest turistidest ringitiirutajad hääletajaid peale ei võta. Vahepeatustega koos sain ligemale 5 tundi matkata mööda maalilist Lofootide rannikut ning seejärel vaimselt alla anda, et 15 minuti pärast tuleva kohaliku liinibussiga sõita lähimasse suurimasse linna Leknes, kui peatus auto. Pealevõtjaks minu poolt läbitud teelõigu ehitustöödel töötav naabersaare kitsefarmer.  Jututeemadest võib välja tuua märksõnad: teetöid segavad turistid, tema 120 kitse ning aastatoodang 100 000l, kokkuostja makstav hind 6-7NOK, tema umbkeelsed leedulastest karjakud, tema 3 kuud tagasi sõlmitud abielu filipiinlannaga, norrale eripärane pruun juust. Piirkonna teeninduskeskusesse Leknes ei olnud peale supermarketi külastamist kauemaks põhjust jääda ning edasihääletamine kulges juba tuntud viisil. 10-15 minuti pärast võttis mind peale rasketehnika hooldusega tegelev Bjørn, kes kogenud hääletajate pealevõtja ning peab seda enda ainukeseks võimaluseks praktiseerida koolis õpitud inglise keelt. Hilisest ajast hoolimata käis sadamalinna Svolvær-i keskplatsil vilgas kauplemine. Lofootide kuulus kuivatatud tursk oli letis hinnaga 160NOK/kg, nii et  keskmise kuivatatud tursa hinnaks kujunes 110NOK.

17.juuli 2013. Kolmapäev

Svolvær – Vestpollen – Melbu – Sortland – Svanvatnet 98km

Päeva sai alustatud lisaks kohvile kohvikus jutuajamisega ühe kalalaeva kapteniga, kes oli kai ääres suvila ehitusmaterjali laeva peale laadimas. Veelkord kinnituseks eilsele eksitusele sai meil jutud inglise keeles väga hästi aetud. Arusaadavalt on tursapüük Lofootidele kõige olulisem jaanuarist-aprillini. Sellele eelnevalt püüavad nad septembrist jõuluteni heeringat. Heeringa, kui pelaagilise kala , püügiks kasutavad nad sardiinipüügile sarnaselt seinnoota, siis veekogu põhjas tegutseva tursa püügiks kasutavad nad Danish seine-i e. ankurdatud põhjanoota (võrdse pikkusega veoköitest, tiibadest ja pärast koosnev püünis, mille veoköied toimivad kalapeletina (hirmutina). Laev heidab algul välja ankru, mille külge on kinnitatud poiliin ja poi koos veoköiega. Kui laev on teinud mööda ringjoont või hulknurka loomuse ümber kalaparve, tuleb ta poi juurde tagasi.  Veoköied suunavad kalaparve alale, kust jookseb läbi noodapära, mis siis koos saagiga laeva pardale vinnatakse. Saaremaal püütakse sedapsi suurimad lestaloomused. Päeva esimene pool teepervel oli erandlik, sest kaks esimest pealevõtjat olid üksikud naisterahvad. Pealegi esimese naisterahvaga Vestpollen-isse saades oli järgmise naisterahva auto esimene, mida jõudsin hääletada. Järgmisest külast läbisõidul oli ta ettevaatlik,sest oli hiljuti seal kehtivas 50km/h alas 62km/h sõitmise eest 2400NOK-i trahvi saanud. Sedakorda viis tee laevaga üle vee Austvågøy saarelt Hadseløya saarele Melbu sadamasse. Sellega olid Lofoodid selja taha jäänud ning algamas Vesterålen. Professionaalsest huvist jäi mul sadamasse jõudes koheselt silma seal seisev avaookeani traaler ning firmakontorist lahkusin ühe kontakti võrra rikkamana. Melbu-st pealevõtnud meesterahval oli enda jutu järgi hea tuju ning sõidutas mind 20km eksta Vesterålen-i keskusesse Sortland-i, kus sarnaselt eelmise päeva Leknes-iga polnud põhjust kauem peatuda, kui fjordi kaldal kohvi keeta ning vaadet nautida. Järgmiselt autojuhilt küsisin hoonete värvi kohta, sest külades leiab nii valgeid kui rootsi punast värvi hooneid. Kuna rootsi punane värv oli odavam, siis sellega värviti abihooneid ning loomapidamishooneid. Elumaja värviti kallima valge värviga. Svanvatnet järve kaldal elas minu järjekordne võõrustaja Svein. Eluaegne meremees, kes elanud 15 aastat laevas ning nüüd peab pensionipõlve. Valmistas ta õhtusöögi pollock-ist ning külas käisid veel Norra rannikuvete loots ja MyanMar-i pagulane.

18.juuli 2013. Neljapäev

Svanvatnet – Sortland – Lodingen – Moen – Tromsø 388km

Peale kahte päikselist päeva oli kolmandal vihmapilved taas platsis. Samas oli sellevõrra kergem jätta maha maalilised saared ning suunduda põhjapoolseimasse ülikoolilinna Tromsø-sse. Svein-i jutu järgi keelati töönduslik lõhepüük Norra rannikuvetes 20 aastat tagasi ära ja tänasel päeval saab suuri lõhesid suure raha eest püüda Norra jõgedes. Olin ise arvanud, et norralased ei võta ise kasvanduste lõhet suu sissegi, vaid et söövad ainult looduslikku lõhet. Aga kuna värske kasvanduste lõhe on poes üks odavamaid toiduaineid,siis söövad ikka küll. Svein sõidutas mind Sortland-is üle silla Norra põhiosa suurimale Hinnøya saarele.  Seal hääletades märkasin üle silla tulevat tuttavat pakiautot, mille roolis üle-eelmisel õhtul küüti pakkunud rasketehnika mehhaanik Bjørn. Järgmine naisterahvas oli ligemale 30 aastat farmer olnud ning siis ei olnud tal ei aega ega raha, et reisida. Nüüd on tal aga peale loomapidamise lõpetamist aega ja raha,et reisida. Viimased 150km Tromsø-sse sõitsin päevinäinud Mercedes-Benz-iga koos 3-e Tromsø IL jalgpalliklubi UEFA liiga mängule sõitnud härrasmehega. Mängu viimaseks 10 minutiks jõudsin ise samuti fännitribüünile ning andsin vastasmeeskonna Bakuust skooriga 2:0 alistanud kohalikele sangaritele aplausiga au. 

Tour of Norway

12.juuli 2013. reede

Tallinn – Trondheim Vaernes – Stjørdal – Mosjøen – Korgen – Mo I Rana – Fauske 640km

Peale 1,5 nädalat kaasaelamist televiisori kaudu Prantsusmaa velotuurile (Tour de France) asusin kaunil suvehommikul Kalamajast enda Norra tuurile (Tour of Norway). Eelmistele, üle ookeani, rännakutele olin suundunud kahe seljakotiga. Sedakorda on reisipaun mahtunud ühte seljakotti, aga sellest hoolimata tuli hommikupäikeses Ülemiste raudtee jalgteeviadukti tõus raskelt ning Ülemiste City-s tuli mootorit jahutada. Peale Savisaare doteeritud trammi oli minu järgmiseks transpordivahendiks Partsi doteeritud Estonian Air-i Embraer 170, mis lennutas mind €69 ja 1h35min Trondheim-i lennuväljale. Esialgne plaan oli Norra tuuri alustada 1997. Aasta suusatamise MM-i võõrustajalinna Trondheim-iga tutvumisega, kuid kuna lennujaam asub 35km linnast põhjasuunas E6 maantee ääres, siis langes otsus asuda koheselt hääletama Põhja-Norra suunas. Sobivalt vuras koheselt ette kohalik rong, millega sai mugavalt lähimasse asulasse  Stjørdal-i, kust suundusin juba kand ja varvas tee äärde hääletama kindla tundega, sest liiklusskeemi ülevaatamine Google Street View-st liigitas tolle paiga heaks. Samas ei näidanud Street View käimasolevaid teetöidJ. Eelmise päeva õhtul Saku Suurhallis Eesti U-20 korvpallimeeskonna lahingule Prantsusmaaga kaasaelamisest selgajäänud Estonia särk sai otsustavaks, et hoolimata teetöödest pidas juba 10 minuti pärast kinni Eesti numbrimärkidega rekka ning sõit põhjasuunas läks lahti. Rekkajuhiks oli hiidlane ning nii me seal kurvilistel ja kitsastel teedel jutuvada saatel kulgesime. Kohalikud sõiduautod kippusid meile jalgu jääma, sest treilelis oli lastiks vaid 7 tonni plastist kanalisatsioonitorusid. Kitsastest teeoludest tulenevalt käib liikumine kolonnis. Mosjøen-i linnas ronisin rekka pealt maha ning 20min pärast liikusin edasi juba Rootsi piiri ääres elavate kohalike ehitajatega. Esmalt ust avades laususid nad mulle, et saan edasi 3-4 miles, mis tekitas minus kahtlusi, aga siis nad lisasid 30-40 kilomeetrit. Selgus, et neil pikkusühikuks Norra miil, mis võrdub 10 kilomeetriga. Ühe pöörangu tagant keeras teepervelt tee peale rekka, kes aeglaselt kulges suures osas tee keskel ning kohalik autojuht pidas seda ebatavaliseks sõidumaneeriks. Mina kahtlustasin endamisi purjus autojuhti. Peagi mööduski meist eravärvides politseiauto ning pidasime vaid aja küsimuseks, millal ohtlikult teel vaaruv rekka kinni peetakse. Peagi avastasime teel asuva tunneli eest hoopis liiklusseisaku, mille olid põhjustanud hoopis tunnelisse tunginud lambad ja keda siis politseinikud hurjutama olid suundunud. Minu autojuht suundus siis ise meie ees peatunud rekkajuhiga tõrelema, aga avastades roolist pea esmakordselt roolikeerava väikese tütarlapse selgitas see iseenesest juba kõik ning tõrelemiseks polnud enam põhjust. Julge tütarlaps oli vaid minu hinnang. Meie aga suundusime mööda vana maanteed üle kuru, kust juba avanesid  avaramad vaated mägedele. Järgmises külas Korgen hääletasin Statoil-i bensiinijaama kõrval ning fikseerisin bensiiniliitri hinna 14.83NOK e. €2. Üleüldse töötasin välja lihtsa viisi hindade konventeerimiseks. 1€ ~8NOK~15.6EEK ehk 1NOK~2EEK. Hinnasildil olev hind tuleb vaid korrutada kahega ja saab toote hinna EEK-ides. Järgmisest peale võtnud tüübist pole suurt midagi kriblada, vaid et temaga sain järgmisesse suuremasse linna Mo I Rana, kus ta kohalikuna ei teadnud isegi, kuhu suunda Bodø jääb. Lonkisin õige tee otsa juurde tagasi ning tee äärde jõudes peatus koheselt esimene auto kena tütarlapsega roolis, kes sarnanes suurel määral ühe geograafiat õppinud tütarlapsega. Selgus, et temagi oli lõuna aal asunud teele Trondheim-ist ning sõidusuunaks tema Lofootidel asuv kodu, kus toimumas õe pulmad. Ligemale 16h sõit seega. Eelmisel polaarjoone ületamisel jäi fotoaparaadi puudumisel kohustuslik fotojäädvustus tegemata. Seekord sai enda ego, suur kere ja polaarjoon ühisele fotole jäädvustatud. Lofootidele suunduv auto pani kaaluma fakti jätta vahele Bodø linna väisamine ning suunduda koheselt rikkalikest kalavetest ümbritsetud Lofootidele, kuid vihmane ilmaprognoos käskis mul Fauske linnas lofoodineiul oma teed minna. 10h-se hääletuspäeva võis lugeda edukalt lõppenuks ning panin oma telgi Saltdalsfjordi kaldal püsti.

13. juuli 2013. Laupäev

Fauske – Saltstraumen – Bodø 89km

Öösel saabus vihm ning varajaseks ärkajaks olemisest hoolimata ei pakatanud optimismist telgist välja ronida. Mingi aeg suutsin ära tabada, et telgile langevad vihmapiisad veel vaid tuule toel puulehtedelt ning et valitsevad täiesti inimlikud tingimused elamise kokkupakkimiseks. Päeva alustustamiseks võtsin plaani läheduses asuvas Rema1000 supermarketis veeprotseduurid ning juba läbi vaateakna särasid kraanikausid. Lähemale jõudes selgus, et nende naabriteks olid taaraautomaadid ja minu rikutus laitis seal hammaste pesemise maha, kuid taara tagastamise järgselt võiks teinegi kord kraani all käsi loputada. Kundetoaletten uksele riputatud sildi „I ustand“ seletust ei õnnestunud mul kassapidajalt välja meelitada, vaid juhatati mind hoopis tagaruumides asuvasse personali heasse ruumi. Pilvises ja sombuses ilmas asusin hääletama, kuid õpetusena varasemalt elatud päevadest ei  hakanud ma pöialt töstma enamjaolt jõukate pensionäride poolt juhitavate matkabusside lähenedes. Aga kui lähenes VW terrorist käis minust koheselt läbi teadmine, et võtab mind peale ning ma ei eksinud. Terroristi roolis oli Kasper, kes töötab 2 nädalat Põhjamerel nafta puurtornis ning siis 4 nädalat tegeleb kuival maal elamisega. Eelmisel aastal purjetas oma tüdruksõbraga jupikaupa vabadel nädalatel oma purjelaevaga Vahemerre, kus see senini ootab Prantsusmaal tagasipurjetamist. Kasper sõidutas mind vaatama ka maailma tugevaimat tõusu-mõõna hoovust (Saltstraumen – every 6 hours almost 400 million cubic metres of water pass through the 3 km long and 150 metre wide strait between the Saltenfjord and the Skjerstadfjord at speeds of up to 20 knots), kuid sattusime sinna mõõna ajal ja jäi mul see ilmaime oma silmaga nägemata. Bodø sadamas ulus tugev tuul ning kai ääres kõlkuvate kalapaatidega ei olnud mul midagi tarka rääkida. 69NOK-i eest ostsin 250g matkapriimuse gaasi ning suundusin Eirik-u poole, kes eelmisel õhtul toimunud poissmeeste peolt saadud major hangover-ist hoolimata, oli nõus mind võõrustama. Õhtu poole jõudis koju samuti Eirik-u argentiinlannast abikaasa Rita ning esimene Norra õlu Nordlands sai ära mekitud.  

14. juuli 2013. Pühapäev

Hommikul kl.8 säras aknast vastu pilvitus taevas päike, mille ilmaprognoos oli välistanud, aga Norras läheb see kiirelt üleJ. Kl.10 olid pilved oma koha taas sisse võtnud. Pakkisin asjad ning suundusime kolmekesi linna kohvikusse, kus saime kokku diivanisurfajatest slovaki tüdruku, hispaania kuti ja linna äsja elama asunud itaalia toitu propageeriva naisterahvaga. Kohviku hinnavaatlus: kohv 26NOK, caffe latte 42NOK, õlu 75NOK e. 150EEK. Itaalanna oli omal ajal töötanud Costa Concordia pardal, aga mister Schettino siis veel vägesid ei kamandanud. Lõbusaid seikasid oli tal jagada Marrakechi lennuväljalt, kui ta veel Ryanair-is töötas. Laekusid marokolastest kliendid lennukile elusa kanaga, kuid Ryanair-is on keelatud eluslinde vedada. Naksti keerati seal samas kanal pea maha, sest surnud kana transportimist ei keelanud miski. Õhtul suundusin telkima ühe kohaliku kalapüügifirma lähistele fjordi äärde. Kuigi üks kohalik diivanisurfaja mainis, et raudteejaama taga on odav hostel, siis hinnavaatlus selgitas seal ühe öö hinnaks dorm-is €43.

15.juuli 2013. Esmaspäev

Öösel sadas korralikult vihma, aga heaks üllatuseks ei sadanud enam hommikul. Nii sai rahulikult fjordi kaldal kohvi keeta ning kodusest moonakotist tahedamat haugata. Mainitud kalafirma püüab kahe purse-seiner-iga (seinnoot) makrelli ning hooaeg algab augustis,  kuid Austraalia sardiinilaeva kogemusega madruseid hetkel pardale vajata. Täna õhtul on plaan taas katuse all magada ning hommikul sõita laevaga Lofootidele, kus on õige kalanduse häll. 

Konnad teel

Kahepaiksete hukkumine järjest kasvava liikluskoormusega teedel ohustab tõsiselt konnapopulatsioonide tulevikku. Paljud kevadel kudema ja sügisel talvituma rändavad konnaliigid läbivad aastast aastasse samu rändeteid. Nii võib konnade rändeteedega ristuvatel maanteedel hukkuda vaid mõne tunni jooksul tuhandeid loomi. Sellistesse kohtadesse oleks tarvis rajada tunnelid konnade turvaliseks liikumiseks. Seni, kuni tunneleid pole rajatud, on meil siiski võimalik konni hukkumisest päästa. Hea loodusesõber! Kevadine soojalaine on saabunud ning konnad on liikvel! Oled oodatud appi aitama rändavaid konnasid üle maantee, kes oma ürgsetel liikumisteedel muidu hukuksid autorataste all. Tule ise ja kutsu sõber ka kaasa Eestimaa Looduse Fond-i poolt korraldatavatele talgutele "Konnad teel". Registreeru talgutele http://www.elfond.ee/et/konnadteel

 Konnad Teel. 
Mina ise löön talgutel kaasa talgujuhina Raudoja veehoidla juures.

View Raudoja veehoidla (Piibe mnt) talgukoht in a larger map

Sel aastal toimunud konnatalgute «Konnad teel(t)» käigus päästeti 17 210 kahepaikse elu.

Mitmes Eesti paigas 18. aprillist kuni 11. maini toimunud kahepaiksete üle maanteede aitamise talgud on jõudnud eduka lõpuni. 186 vabatahtlikku viies talgukohas päästis ja luges üle ühtekokku 17 210 kahepaikset.
Sarnaselt eelmise aastaga oli konnade rändamise aeg küllaltki pikk – paari päeva asemel venis see paiguti mitme nädala peale. Eelmise aastaga võrreldes aidati sigimispaikadesse rändel aga tunduvalt rohkem kahepaikseid.
«Päästetud konnade arv on tunduvalt suurem kui mullu, mil päästeti ligi 11 000 kahepaikset. Ühelt poolt on kindlasti põhjus selles, et päästekohti oli kokku viis, eelmisel aastal neli,» põhjendas ELFi vabatahtlike koordinaator Paul Hunt. «Väga tublid ja toredad vabatahtlikud olid visad ning parima rändeilmaga kestsid talguööd peaaegu kella kolmeni öösel.»
Kõige tihedam konnaliiklus oli Tammiku talgukohas, kus aidati üle tee lausa 7782 kahepaikset. Sealsel parimal rändeööl 23. aprillil rändas lausa 2565 konna. Võrtsjärve põhjaosas Leie-Oiu teelõigul aidati üle tee kokku 4467 kahepaikset, kellest enamik olid kärnkonnad, ning Harjumaal Kiisal 3664 kahepaikset, kellest enam kui 3000 olid rohukonnad.
Tagasihoidlikumad rändearvud olid Nelijärve talgukohas – 692 kahepaikset, kellest 31 olid tähnikvesilikud, ning Raudojal 605 konna, kellest suurema osa moodustasid harilikud kärnkonnad.
Eestimaa Looduse Fond tänab kõiki vabatahtlikke ja hoolivaid inimesi, kes andsid teada teelõikudest, mis ristuvad konnade rändeteedega. Kogutud andmetest on palju abi kahepaiksete kaitse korraldamisel ning tulevikus nendega arvestamisel.
Eestimaa Looduse Fond (ELF) jätkab saadud rändeinfo läbitöötamist koos Maanteeameti, Keskkonnaameti ja loomarändespetsialistidega.

Projekt «Konnad teelt(t)» oli kaheaastane ettevõtmine, mille eesmärk oli päästa vabatahtlike talgute käigus kevadeti maanteedel hukkuvaid kahepaikseid ning teha ühiskonnas teavitustööd Eesti konnaliikide ning nende eluviiside kohta. Samuti on eesmärk ergutada maanteedele konnatunnelite rajamist ja muuta autojuhte hoolivamaks.
Päästmist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus ning korraldasid Eestimaa Looduse Fond, Maanteeamet, Keskkonnaamet ja MTÜ Põhjakonn.