Tere Talv!

Kalendri järgi saabus talv meil juba 1. juunil, kuid nüüd hakkab ilm samuti võtma talisemat ilmet. Eile oli meil vaba päev, sest läänest saabus võimas külm front. Tuuletugevuseks 30-35 palli ning öö jooksul sadas maha 33 mm vihma. Kui seda vihma sadama hakkas, siis toas magada enam ei saanud, seike mürgel käis katusel. Ilma jahenedes tõmbavad merivähid uttu. Juba praegu on siin nende lobsterite tagaajamine suht aja raiskamine, sest mida pole on merivähid. Kogu Abrolhosi saarte kogukond pakib asjad ning naaseb mandrile. Järgmise täiskuu saabudes laadime oma püügikorvid samuti varustuslaevale (carry boat) ja pakime kahe päeva jooksul kokku oma isikliku kola ning 21. juunil oleme tagasi Austraalia mandril. Aga enne seda toimub Blake-i 18. sünnipäeva tähistamine 20. juuni õhtul. Plaan on lennutada Geraldtonist kohale striptiisitar, kes teeb oma 45 minutise show ning lendab seejärel tagasi. Läheb see nali meil igaühele maksma $70.

Viimastel nädalatel olen teeninud väheke kõrvalt. Nimelt peale kahte teist kohta pokkeris õnnestus mul kolmandal korral jagada võidupotti ning neljandal korral see siis lõpuks tuli. Võit! Ja $100! Usutavasti on kasu olnud Ringi bussiekspeditsioonidel peetud pokkerilahingutest bussi staabis ning näpuharjutustest „Sfinks“-is. Sel nädalal on pokkeriõhtu minu võõrustada. 

Juunikuu

Eilsest päevast kujunes taas meeleolukas ning huvitav päev. Nimelt peale merelt naasmist suundusime North Island-il korraldatavale spordipäevale. Järjekorras oli see kuues Abrolhosi saartest mida külastasin. Saare võrkpalliväljakul toimusid mitmed huvitavad võistlused ja mängud: pootshaagi (grapple) täpsusvise ämbrisse, kotijooks, teatevõistlus mis koosnes köiega jooksmisest ning hiljem puhtimisest. Kõige krooniks oli köievedu (Tug of war) North Island-i ja Wallaby saarte vahel. Meeskonna suuruseks oli 16 meest ning kägistasime lõpuks võõrustajad ära, kuid suurest pingutusest värisesid käed hiljem  hulka aega. Loomulikult käib kogu see trall käsikäes külma õllega. Igal suuremal saarel on oma kogukonnakeskus, kus hiljem rüübati edasi õllet ning toimus BBQ. Igaüks grillis endale liha ja vorsti ning mmmmmmmmmm saare naispere oli valmistanud erinevaid värskeid salateid, sest tavapäraselt endal menüüs kuivainetest ja külmutatud toodetest valmistatud toit.

Tagasiulatuvalt orjapidamisest Austraalia moodi. „Nor-West Seafood“ kandis minu pangakontole $264.69 peale 6-te rügatud päeva ja ööd krevetilaeva pardal. 17×6=102tundi. Kerge arvutustehe annab tunnipalgaks $2.64 e. 26.40 EEK. No nii, selle raha eest ei saa Zavoodis enam limonaadigi, õllest rääkimata. Tagantjärgi võin saareparadiisis vaid rõõmust hõisata, et ma suutsin säilitada kainet mõistust ja sealt valega tulema sain. Arusaadav miks seal laevadel meeskonnaks täiesti juhuslik kaader, kui niimoodi koheldakse ja makstakse. No kes see loll siis on, kes nende heaks töötab. Narkosõltlased ja seljakotlased on neile kerge saak. Edu neile.

Robinsonina saarel

Paar head nädalat olen nüüd elanud Robinsonina Austraalia vast läänepoolseimas asustatud piirkonnas, Abrolhosi saartel ilma internetita. Iseenesest on siin interneedus täitsa olemas. Kvaliteetoperaator Telstra levib 30 miili kaugusel mandrist nii mis mühiseb ja Telstra omanikud lobisevad telefoniga ja surfavad internetis. Mina olen oma säästuoperaatori Optus kõnekaardiga nautinud Robinsoni elu. Õhtuti vaatan siiski televiisorist uudistesaateid, mis hoiab Austraalia inimeste elu-oluga kursis. Põhiline hädaldamine käib päevast-päeva kerkivate kütuse- ning toiduainete hindade üle. Siiatulemisest alates on vallanud mind jackpot-i võitja tunne. Peale põgenemist orjalaevalt olen naasenud taas paradiisi: hommikul käime merel, keskpäeval naaseme kodusaarele ja ülejäänud päev on vaba. Meie kodusaareks on West-Wallaby saar Houtman Abrolhos-i saarestikus, kust käib merel neli paatkonda. Tekimadrusteks on noored kutid, paarimeheks mul 16 aastane Jaden. Lobsterilinnas Geraldtonis asuvad paljud noored kutid peale põhikooli lõpetamist tööle lobsterilaeval. Pühapäeviti mängime üheskoos pokkerit ja üleüldse elame siin saarel kui üks suur perekond. Iga kolme päeva tagant käib varustuslaev, mis viib Geraldton-i meie poolt püütud merivähid. Samas toob ta meile püüdmiseks sööta, toiduaineid, kütust, värskeid ajalehti. Wallaby saartegrupi suurimal saarel Big Pigeon asub kogukonnakeskus ja koolimaja koos spordiplatsiga. Tollel spordiplatsil toimus kriketimatš Pigeon ja West-Wallaby vahel. Kuna meil siin West-Wallaby saarel vaid 4 paatkonda,siis arvati meeskonda samuti kriketivõhik eestlane. Väga harjumatu oli mängida sportmängu, mille reeglitestki ei olnud mul õrna aimugi, oskustest rääkimata. Arusaadavalt lõppes kohtumine meie kaotusega ning ühise lõbusa õllejoomisega. Nädal enne oli samas maabumissillal toimunud kogukonna iga-aastane golfiturniir, sest suures plaanis hakkab püügihooaeg lähenema lõpule ja aina enam leitakse aega meelelahutuslikeks ettevõtmisteks.

Back in lobster business

Viimasel ööl, kui viibisin krevetitraaleri „N.W.Levillian“ pardal, oli meie traalidesse kogu muu elustiku hulgas sattunud ka kolm merivähki. Võtsin seda kui märki, et on aeg pöörduda tagasi lobsteripüügile. Eilsel töörahva pühal käisin sadamavahi Sea Ducki juures ning andsin teada, et soov taas püüda lobstereid ning täna hommikul heliseski minu telefon. Kell 15 lendan Geraldtonist Abrolhosi saartele, kus ma hakkan taas lobstereid püüdma, arvatavasti hooaja lõpuni (30. Juuni).  Aga kõike võib ette tulla. Elame-ööbime saarel, mis kirjelduste järgi tundub kui paradiis (During the limited rock lobster fishing season, from 15 March to 30 June each year, around 150 licensed fishers, their families and deckhands take up temporary residence on 22 designated islands. These fishers account for about 15 per cent of the fishery's total catch of around 11,000 tonnes in the 14-week season. Pearl farming is another Abrolhos industry. The highly-prized black pearl is produced from hatchery-raised black lipped pearl oysters at eight aquaculture sites in the archipelago).

Kuidas ma põgenesin krevetilaeva pardalt?

Peale 6-te ööpäeva krevetitraaleri „N.W.Lewillian“-i pardal kasutasin ma valetamist, et põgeneda krevetilaeva pardalt. Nüüdseks olen tagasi armsas lobsterilinnas Geraldtonis ning naudin töörahva püha, aga pärastlõunal tegelen võimaluste otsimisega naasta merivähipüü­gi­le. Kuid miks ma otsustasin ikkagi põgeneda? Need mõtted tekkisid mul juba üsna pea peale otsade andmist sadamas, aga lõplikult pani mind tegutsema peale mobiiltelefoni sisselülitamist saabunud sõnum Tim Bogle-ilt: „Taavi, Chook is unable to work on the boat. We have another 5 weeks work to do - with lots of paid days off. Please call“. Saadetud 24.aprill. Mina lülitasin oma telefoni sisse 28-ndal ja Tim-ile helistades selgus, et ta oli kedagi oma laeva pardale juba leidnud, kuid lubas leida mulle koha kuskil mujal. Otsustav ajend põrgust põgenemiseks oli olemas. Lisaks sellele leidus hulgaliselt argumente, mis veen­sid mind põgenema:

1. TERVIS: tööpäev laeval algas õhtul kell 17, kui alustati traalimisega, mis käib päikeseloojangust päikesetõusuni. Peale traalimise lõppu tegelesime mitmeid tunde kammloomade rookimisega (scallops shucking).

Scallop (kammkarp)

Lisaks sellele kulus vähemalt tund laevateki puhastamiseks. Kell 12 saime tööga ühele poole, kiirelt duši alla ning midagi kõhtu ja kell 12.30 maandusin koikusse. Kell 16-17 uuesti üles, enamjaolt tõelise zombina, silmi avades oli esimese hooga kõik jube ere. Viiendal päeval ma juba tõsiselt tundsin, kuidas sellest magamatusest silmad valutavad ning paremale silmamunale oli tekkinud verevalumi taoline punane rõngas. Kalalaeva pardal töötatakse märgade kinnastega ning kantakse kummisaapaid, mistõttu jalad meeletult higistavad ning igasugune mustusesaast tekitab kehale kõiksugu vinne-punne-mädapaistetust. Kokk-madrus Rachel nägi seal laeval üsna jube välja. Tekkis tal mingi kolle näkku, mistõttu sõi ta $80/pakk antibiootikume. Tõsisema terviseprobleemi korral oleks reisikindlustus katnud haiglakulud, kuid igasugused ravimid oleksin pidanud ma ise ostma ($80 pakk - no thanks). Traalides sattus laeva tekile kõikvõimalikke rikkaliku šelfiala elustiku esindajaid, k.a. astelrai (stingray, Dasyatis pastinaca), merimadud, kivikala (stonefish), jt. Kivikala, mis elutseb Austraalia ranniku­me­res, on kõige mürgisem kala maailmas. Enamuse ajast töötasin sorteerimislindi ääres, kus tuli krevette välja noppida, samal ajal hoidudes kokkupuutest nende äärmiselt mürgiste kaladega, mille torke puhul oleks tulnud veeta kindlasti paar nädalat haiglas.

Merimadu

Merimadu hammustuse korral võib samas lausa 3min inimene hinge heita.  

2. Töö: peamiseks püügiobjektiks olid kuning- ja tiigerkrevetid ning kammkarbid. Lisaks sellele krabid, kalmaarid ning flathead lobster (Moreton Bay Bug, Thenus orientalis). Kõik need liigid tulid sorteerimislindil välja sorteerida kõige kaaspüügi seest, k.a. erinevad kalad,

Moreton Bay Bug, Thenus orientalis)

mis sellel laeval läksid kõik üle parda. Tõeline piin oli eristada häid krevette pehmetest krevettidest. Selleks tuli iga krevett näppude vahelt läbi lasta ning tunnetada, kas tegemist pehme või korraliku krevetiga. Ja kui paned pehme kreveti korralike hulka, siis on väga halvasti. Minu meremehe käed sellise tilu-liluga soovi tegeleda. 

3. Firma poliitika: mina olin paberite järgi „Nor-West Seafood“-i alltöövõtja ja oleks saanud mingi osa saagist, mille määrab kapten isiklikult, aga mitte väiksem kui 5%. 75% palgasummast maksis firma välja 7 päeva jooksul peale laeva tühjaks lossimist ja saagi ülevaatamist. Puudujääkidel kvaliteedis oli firma usinalt valmis rakendama erinevaid kärpemeetodeid. 25% rahast maksavad nad välja alles peale püügihooaja lõppu, s.t. novembri keskpaigas. Hallloooooo, mind ei ole sel ajal enam Austraaliaski. 

4. Üldine õhustik: väga šokeeriv oli tulla lobsterilaevalt, kus üldine õhustik oli „käib tõõ ja vile koos“, sinna krevetilaevale, kus üldine õhustik oli „ainult raha pärast“. Kõik viibisid laeva pardal vaid raha pärast ning mitte kellegist ei õhanud tunnet, et nad oma tööd naudivad (mina kaasa arvatud). Seda ropendamise laviini esimestel päevadel oli raske taluda, sest oli mul inimestest lihtsalt kahju. Miks nad tegelevad millegi sellisega, mida nad iseenesest ei naudi, lihtsalt raha pärast - aga kas on see kõige olulisem? Kalalaeva pardal on samas tegemist alati meeskonnatööga. Kui õunaaias korjab igaüks õunu oma ämbrisse ja saab vastavalt nopitud kogusele palga, siis kalalaeva pardal tehakse tööd ühiselt ning saadakse palka vastavalt ühise töö tulemustele. Samuti jagatakse ühiselt ka kõik jamad, kui toodangus esineb nt. praaki. Kui keegi töötab liiga aeglaselt või liiga lohakalt tekitab see juurde veel hulga lisapingeid.

5. Süsteemitus, kaootilisus: meeskond sealsetel kalalaevadel vaheldub väga kiiresti ja sellest tulenevalt valdab kaootilisus ja räpasus-mustus. Selleks et selle räpasuse sees üldse terve püsida on vaja hulganiselt panustada enda hügieeni (enda pesemine, riiete pesemine). Samas kui töötada 19h ööpäevas, siis ülejäänud võimalikust uneajast taas raske eraldada väga palju aega hügieenile. Kodumajapidamislikult peaks kõik toimima õlitatult, aga ei. Keegi pani enda paar hilpu peale tööd pesema ja teised vaadaku ise, millal omi riideid pesta.

6. Tohutu müra: laeva mootorid töötavad katkematult, sest laeval külmutusagregaadid, mis ei tööta mitte vaikselt. Pidevalt saab viibitud tohutu müra keskel. Sellest mürast peab üle kostma veel muusika, mida vahetevahel kölarist lasti ning töökorraldused, millest raske aru saada müra, aktsendi ning võõraste terminite tõttu.

7. Laev: laev oli ehitatud 1970-ndatel aastatel ning püüdis oma noorusaegadel Põhjamerel brittide teenistuses, kuid püügivõimaluste kahanedes müüdi Austraaliasse. Laeva halb tehniline seisukord muutis seal töötamise veelgi raskemaks. Nt. kiirkülmkambri üks ustest kukkus pidevalt eest ära, veesurve voolikus oli madal, mistõttu ei uhanud see tekilt kogu saasta merre ja muutis laevateki koristamise piinarikkaks.

8. Kapten: kapten oli samuti rahamaias, kes andis vaid tuld, hiivates pidevalt uusi püügikoguseid laevatekile, hoolimata sellest, kas eelmine saak oli läbi sorteeritud. Hinge läksid kindlasti paaril korral tema poolt öeldud sõnad: esimestel öödel, kui teised seisatusid suitsupausiks ja mina lihtsalt võtsin istet laeva pardal värske õhu pausiks, siis käratas ta mulle roolisillalt „do something, fuck sake“. Samas paar ööd hiljem, kui sorteerimisliini ääres läks üks krevett minu näppude alt mööda: „prawn, prawn, this is money, money, sake“. Krt, nagu ma oleks tema ori - ooooo ei, selline pull kaua ei kesta, et saare mehed kedagi orjama hakkavad.

9. Kõige krooniks: armastus käib kõhu kaudu, toitained samuti. Ööpäevas oli sageli vaid üks rõõmuhetk. See oli kutse õhtusöögile ning tõsi, kokk-madrus Rachel tegi hästi süüa. Samas mitmel korral polnud aega isegi oma õhtusööki rahulikult lõpuni süüa, vaid tuli tormata tekile tekile traalipära tekile hiivama.

Elukool missugune, aga püüan edaspidi sellise supi sisse mitte enam sattuda :-) Head kevadpüha!