esmaspäev, 29. september 2008

Angerjaid jääb rannikuvetes iga aastaga üha vähemaks

Tänases Postimehes ilmus angerjate teemaline artikkel, sest muretsemiseks on enam kui põhjust. Angerjapopulatsioon ning sellega koos ka angerjasaagid on juba aastaid muudkui vähenenud.

29.09.2008 00:00 Madis Filippov, reporter

Kui veel viis aastat tagasi püüti rannikuvetest üle kahekümne tonni angerjaid, siis nüüd on saak kahanenud kuuele-seitsmele tonnile. Eesti teadurite hinnangul on kalavaru Euroopa rannikul vähenenud mõnes piirkonnas kuni sada korda.
Saarlane Ülo Tammeväli on Abruka saare lähedal angerjaid püüdnud kolmkümmend aastat. «Angerjaid jääb püünistesse ligi kümme korda vähem kui aastaid tagasi,» tõdes kalamees.
Mehe sõnul on vähenemine pidev ning tänavune aasta taas kehvem kui mullune. «2003. aastal ja kaks aastat tagasi vähenesid varud drastiliselt, nüüd on järele jäänud vaid väga suured kalad,» lisas Tammeväli.
Hülged lõhuvad võrke

Väikesed angerjad olevat tema sõnul sootuks kadunud. «Kui veel aastaid tagasi sattus võrku ka poolekiloseid angerjaid, siis tänavu pole ma neid kordagi näinud,» teatas Tammeväli.
Kalamehe hinnangul ei ole probleem tekkinud kalurite usinast püügist. «See on kaduvväikese tähtsusega,» selgitas ta. «Angerjavarusid mõjutavad hülged ja kormoranid, kuid tegureid on ilmselt muidki.»
Tammevälja hinnangul on hülgeid liiga palju ja nad on muutunud jultunuks. «Hülged lõhuvad võrke, et sinna takerdunud kalu kätte saada,» rääkis Tammeväli. Samas söövat kormoranid ära väiksemad kalad.
Tammevälja sõnul on angerja kilohind kokkuostupunktides jäänud kala vähesusest hoolimata suhteliselt mõistlikuks. Värske angerja kilo eest makstakse Saaremaal kolmsada krooni. «Angerjapüügiga siiski kasumit ei teeni, sest saadud tulu kulub bensiini ja püünistematerjali peale,» rääkis Tammeväli. «Minult küsitakse angerjaid sageli, kuid pakkuda pole peaaegu enam midagi.»Ka kalade kokkuostuga tegeleva OÜ Saare Fishexport juhatuse liikme Ivar Kiili väitel pole angerjaid Saaremaalt enam võtta. «Kalurid toovad kalu kahe-kolme kaupa,» selgitas Kiil. Firma ostab külmutatud angerjaid Taanist, nende kilohind on viiskümmend krooni madalam kui värskel kodumaisel kalal.Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse direktor Ain Järvalt nentis, et looduslikke angerjaid on Eesti rannikuvetes tõepoolest väheks jäänud. «Kui viis aastat tagasi oli rannikumerest püütud angerja ametlik saak üle kahekümne tonni aastas, siis nüüd on see kukkunud kuue-seitsme peale,» selgitas Järvalt.
Hoovuste mõju

Kalamehed saavad põhilise osa saagist näiteks Võrtsjärvest ja Vooremaa järvedest, kuhu angerjaid juurde asustatakse. Sealne saak on ligi kakskümmend kolm tonni aastas.«Klaasangerjate varu, mis kalade kudemispaigast Sargassost Euroopa rannikule jõuab, on mõnes piirkonnas kuni sada korda vähenenud,» selgitas Järvalt. «Peamiseks põhjuseks on jõgedest-järvedest väljarändava kudema mineva angerja ülepüük.»Järvalti sõnul arvavad asjatundjad, et seetõttu ei jätku kudejaid, kes Sargassose jõuaksid. Põhjusi on teisigi. Laialt on levinud angerja ujupõie parasiit, mis nõrgestab kalu. Seetõttu ei pruugi angerjas suuta kaheksat tuhandet kilomeetrit läbida.«Viimaste aastate arvamus on siiski, et probleem ei peitu niivõrd kudema minejate vähesuses kui hoovuste suundade muutustes,» rääkis Järvalt. Tema sõnul on hüljeste ja kormoranide osatähtsus liigi kadumisel tühine.Eestis on koostamisel angerja majandamise tegevusplaan, mis valmib selle aasta lõpuks. Üks meede on püüki piirata. Samuti tuleb soodustada angerjate asustamist. Praegu kestab angerja püügihooaeg aprilli lõpust kuni oktoobri esimese nädalani.
Abinõud
• Noorangerjate asustamine püügivaru suurendamiseks on Eestis iga-aastane tegevus.
• Juulis lasti Võrtsjärve 175 000 angerjat ning Saadjärve 8200, Kaiavere järve 4500, Kuremaa järve ja Vagula järve 3000 isendit.
• Kokku asustati sel aastal angerjaid 1586 000 krooni eest.
• Nii kutselised kalurid kui ka harrastuskalastajad maksavad neil angerjatega asustatud veekogudel kõrgemat püügiõiguse tasu, mis sisuliselt hüvitab asustamise kulud.

Säästlikkus ennekõike

Maailmas esimene kalandusvaldkond, mis pälvis tunnustuse Marine Stewardship Councili (MSC) poolt, oli Western Rock Lobster fishery. Oluline osa selles on alamõõduliste merivähkide vette tagasilaskmisel. Selleks tuleb siis kõik pardale tulevad lobsterid üle mõõta vastava mõõdupuuga. Joonisel on täpselt näidatud, kuidas tuleb mõõt merivähile asetada ja kui peaks kasvõi millimeeter puudu olema ning lobster möödu vahelt välja lipsab, siis tuleb merivähk lasta tagasi ookeni.














http://www.msc.org/newsroom/press_releases/archive-2006/western-australia-rock-lobster-fishery-re

kolmapäev, 17. september 2008

Tõehetk

Austraalias olnuna ja sealt naasnuna on tuttavad ja vähemtuttavad küsinud erinevaid küsimusi selle maa kohta, kuid üks korduv küsimus on ikka ja jälle pakkunud palju nalja. Nimelt: kas ma nägin Austraalias ka kängurusid? Jah, ausõna nägin
http://www.youtube.com/watch?v=4Y2vZwfKHyw



esmaspäev, 8. september 2008

Algab kormoranide püük

Tuleb tunnistada, et niivõrd päikselist ja pikka suve pole minu elus veel olnud, ligemale 5 kuud. Samas pole paljud nooremad võitluskaaslased näinud Eestis niivõrd vihmast suve üle hulga aja või kui iial. Kodused kalaveed pole samuti minu mäletamist mööda augustis suvisel aal olnud niivõrd rahutud, kui nad on seda olnud sellel aastal. Vahest ikka tuul puhub, kuid mörda nõudma on ikka kannatanud minna, aga selles augustis puhus siin kohati terve nädala selline läänetorm, et merele pole eri.

Sel laupäeval saabus siis kena mereilm ning sai üle hulga aja mindud mördu kaema. Nasva sadamast välja sõites on silmapiir tumedates toonides, seda nii otsestes kui kaudsetes toonides. Sõna otses mõttes on siis silmapiir must kormoraniparvedest, mis paadi lähenedes hakkavad õhku venima. Suure looduse- ja kalamehena olen hirmul, et kormoran hõivab minu ökonišši suure katla rannavetes. Esiisade säästlikud kalapüügiviisid jäävad ikka jalgu kormorani valimatule püügitaktikale ja pole kaugeltki niivõrd efektiivsed. Ilmselgelt on kormoran suur konkurent kehvas seisus kalavarude kasutamisele. Üllatus oli suur kui seekord sai mõrra sopist saak välja puistatud. mõrda oli ujunud ka kormoran. Kui varasematel aastatel on juhtunud, et mõrda on ujunud ning uppunud mõni hüljes, siis pole mina enne näinud kormorani uppununa mõrrapäras. Aplad konkurendid on nüüd tõesti juba mõrda ronimas lausa. Lähemal vaatlusel selgus, et kormoran oli samas märgistatud Helsingi Zooloogiamuusemumi poolt ning kandid märgist number MM20032. Nüüdsest on Suures Katlas üks kormoran vähem.

esmaspäev, 1. september 2008

Kui ei võta kala, siis võtab kalamees

Juba aastaid oleme Saaremaa sõpradega püüdnud suviti teha angerjaseiret põhjaõngedega. Esimene kalaretk sai tehtud juba vast pea 10 aastat tagasi Kübassaare alla villisega ning Kasse paadiga sai õngi lastud. Väikese viu tõime samuti tol korral kaldale. Järgnevatel aastatel on angerjapüügi üritused Sõrves olnud kohati väga kalarikkad. Heldeimal aastal sõime jõulute ajal veel Kiikri juures rasvast suitsuangerjat peale saunaskäiku ning õnnistasime püügivahendeid õndsal kombel hundijalaveega. Kes neid kõiki tormilisi püügiretki enam täpselt mäletab, aga fotosüüdistus on kindlasti olemas elu suurimast ahvenast, mis ma olen kinni püüdnud (okei ahven oli Kiikri põhjaõnge otsas, aga ma aitasin teda meres kotti surada). Muide põhjaõngi võib merre lasta vabalt ka ilma paadita. Võtad õnged kastiga kaela ning sulpad nii nabani vees neid sisselastes. Juhtub sedagi et satuvad õnged sügavamale ning siis vaja meisterlikkust et ommiku tuule tõustes neid välja sikutada.
Kuid angerjal (Anguilla anguilla) on tänasel hetkel väga halvad päevad. Viimaste aastate seirepüügid näitavad, et angerjas on muutumas aasta-aastalt aina haruldasemaks külaliseks meie vaprate kalapüüdjate püügivahendites. Järelkasvu populatsioonile suurt ei ole ning viimased suguküpsed isendid putkavad samuti Sargasso merre ära. Nii ei olnud selleaastanegi püügiretk erandiks: kuna kala suurt enam ei võta, siis peab ju kalamees võtma. Sai siis võetud nii napsu kui sauna, väisatud Laadla angerja baari ning korraldatud Hänga öölaulupidu. Seekord siis jäigi mul endal püügiretke käigus merel käimata, aga halba aimates olin ma siis kodust kaasa võtnud suitsuräime, suitsu lesta ja kuivatatud lesta. Hoolimata kesisest kalasaagist oli üritus vägagi keevaline ning seda tormilisem sellest tekkinud järellainetus. Kohalikus ajakirjanduseski (ajalehes Oma Saar ja Meie Maa) leidisid ürituse järelkajad äramärkimist.