Laev lahkus sadamast

Ühel hommikul ärkasin rannas laevamürina peale. Nägin lähenemas kahte kalalaeva rannikule, aga äärmiselt vaevaliselt. "Küllap siis madal sissesõit või ametnike poolt kehtestatud kiiruspiirangud" pakkisin oma asjad ning suundusin linna peale. Päeval vaatasin 2008-ndal ja 2009-ndal aastal SA parimaks kohvikuks tunnustatud Del Giornos netist ETV aastavahetusprogrammi ning õhtul organiseerisin BBQ rannapromenaadil. Peale BBQ tekkis terav vajadus õlle järele ning astusin sisse lähimasse pubisse. Juhuslikult oli see pubi sadamale lähim pubi ja keda võib kohata sadamale lähimas pubis – ikka meremehi! Võtsin omale õlle ning peagi olin juba jutuhoos ning selgus, et vestluspartnerid pärit laevalt, mis hommikul aeglasel käigul pukseeris teist traalerit sadamasse, olid nad seda teinud siis viimased 7 ööpäeva. Ja minu poolt lauda käidud kaardile (I am looking for job on fishing boat) järgnes vastukäik (our boat manager wants to talk with you). Manager Darren kostitas õllega ning sõnas, et kui tüüp Brisbane-ist järgmisel päeval kohale ei ilmu, siis tal mulle kalalaeval tööd pakkuda. Samal hetkel näitas telekast, kuidas tulvaveed neelavad alla Brisbane-i ja rekkajuhid nentisid vaid, et pole lootustki, et keegi enam Brisbane-i lenujaamast lendu tõuseb. Vennastusin siis õhtu jooksul oma mõtteis juba kolleegidega erinevaid alkohoolseid jooke manustades. Pubi ainuke naissoost isik oli baaridaam Kristiin, kelle vanaema sündinud Eestis ning nagu paljud teisedki eestlased II maailmasõja ajal Austraaliasse emigreerunud. Ööpimeduses viisin ennast kurssi kompanii Raptors Sons-iga ning püügiobjekti flatheadiga. Hommikul poes keefiri puudumisel pakki piima ostes kohtasin veel kiivist lõbusat kaptenit ning madrust sisseoste tegemas ning tundsid huvi minu tervise kohta, aga telefonikõnet managerilt siiski ei tulnud. Õhtune jalutuskäik kaile tõmbas loole joone alla – süvaveetraal lahkus sadamast David Non-ita pardal. 

Soetasin marketist tuunikalakonservi ning makarone ning asusin samuti teele mööda Eyre poolsaare rannikut. Linnatänaval tõusust üles rühkides peatus omal algatusel juut ning roolis olnud vanamees tundis huvi, kas teen Tunarama  triatloniks trenni või olen kuhugi teel. Istusin aga auto peale ning vanamees sõidutas mind mõistlikusse hääletuspaika. Kohalejõudes üritas peatada meile järgnenud autot ning õpetas mulle tuunikala heitetehnikat, sest Port Lincolnis toimuva Tunarama festivali üks legendaarsemaid ettevõtmisi on just Tuna Toss. Järgmisel hommikul sain kiirelt kolme autoga 180km kaugusel asuvasse järgmisse väikelinna Ellistoni, kus tuunikalapasta ning jääkohvi  manustamise järel turismibrozüüre lehitsedes tabas mind tunne, et vaja edasi rännata Streaky Bay-sse. Peale tunniajast hääletamist roadhouse-i ees tundis minu tegevuse vastu huvi teemaja teenijanna ning pakkus välja, et õhtul läheb sinnapoole üks merikõrva sukelduja. Sinnani oli siis veel 5,5 tundi aega, mis oleks olnud minu hääletamisrekord,.Halb stsenaarium hakkaski ennast looma, kuni peale 3,5 tunnist hääletamist peatus AFE kalarekka, mille juht suundus Venus Bay kalasadamasse, et minna sardiinilaevaga püügiretkele. Tärkas minus plaan sebida ennast samuti püügiretkele kaasa ning saada aimu sardiinipüügist, aga kuigi kapten oleks mind võtnud heameelega kaasa, ta firmapoliitikat rikkuma ei hakanud (firmapoliitika ei luba tal isegi oma poega merele kaasa võtta).  Sardiinitraal Sardinops lahkus sadamast David Non-ita pardal.

Sellest hoolimata veetsin oma parima õhtu Austraalias Venus Bay kaldail. 

Järgmisel hommikul  oli tulemus käes. Sardinops naasis püügiretkel mitte ühegi sardiinita  (pilchard) pardal. Jätsin kohalikud kassid paastuma ning suundusin hääletama. Peatus esimene auto, mille juhiks oli Venus Bay ainukese krevetitraaleri kapten ning viis mind järgmisse linna Streaky Baysse, sealse haipüügifirma  kalalaevastiku manageri õue peale. Järgneb ...

Siin ja sealpool Port Lincolni

Kalandusettevõtete kontorites käies ning linna erinevates osades ööbides on aeg-ajalt midagi huvitavat silma jäänud.

Eyre poolsaar

Linnas töökoha konkse kontrollides selgus, et otsa ei olnud vahepealse ajaga midagi hakanud ja kuna ees ootas nädalavahetus, siis polnud ka lootust, et nädalavahetusel midagi konksu otsa hakkab. Seega langetasin otsuse suunduda linnast välja, seekord mööda Parnkalla Walking Trail-i, mis kulgeb mööda rannikut 14 kilomeetrit põhja suunas. Esimese vaatamisväärsusena jääb selle raja peale Axel Stenrossi meremuuseum. Axel Stenross on siis linna üks kuulsamaid inimesi läbi oma ajaloo ja tuli too paadiehitaja poeg 20.sajandi alguses siiamaile Soomest ning hakkas siin paate ja laevu ehitama kuni oma surmani 1980. Aastal. Matkarada kulges paljudes kohtades Lincolni HWY kõrval ja aeg ajalt ikka möödasõitjad andsid signaali matkamehele tervituseks (ma vähemalt loodan). Päikeseloojanguks olin vast jõudnud poolele maale, vähemalt YES Optusel levi juba puudus, ja jäin ööbima kohalike Lionsite piknikualale vaatega Bostoni saarele. Öösel jõudis minuni esmakordselt Austraalias vihm ja kui tavaliselt olen ma olnud ikka juba enne päikesetõusu tegudes,siis seekord hoidis vihm mind lausa kella 9.30-ni telgivangis. Ei mäletanudki enam, mis tunne on hommikul märga telki  kokku rullida. Samas pilvealune tuuline ilm oli väga meeldiv edasi matkamiseks mööda rannikut, mis edaspidi vahetas nime Investigator trail-iks ja hakkas kulgema vanal teetammil, mis kohati vajumas juba merre. Edukalt North Shieldsis lõppes matkarada ning aeg oli tõsta üles pöial ning peatada automobiil, mis mind sõidutaks otse Tumby Baysse. Kulus selleks siis 15 minutit. Tumby Bay siis üks siinsetest väikestest linnakestest maaliliselt pika liivarannaga. Põgus tutvumine linna keskel selgitas, et linna ovaalil käib vilgas tegevus. Loomulikult mängiti kriketit, Inglise kuningriigi igandit. Nimelt juba detsembri keskpaigast on käimas seekord Austraalia pinnal Austraalia ja Inglismaa vaheline kriketi kohtumine The Ashes. Mängitakse kokku 5 linnas, igas ühes 4-5 päeva kuni selgub tolle matsi võitja. Aga muust maailmast pärit spordihuvilisena jääb kriketit vaadates sageli selgusetuks, mis ovaalil toimub ning spordiuudistes ette loetud numbrikombinatsioonid vaid mittemidagiütlevateks arvujadadeks. Aga nagu ütles mulleüks kohalik, niikaua kui sul on külm õlu ühes käes on kriketit huvitav vaadata. Järgisin siis tema sõnu ning asusin samuti õlu ühes käes kriketit vaatama. Mängu lõppedes meeskond, kes mulle tundus nagu parem, osutus siiski kaotajateks. Edasine teekond viis mind kalanduse hälli, nimelt mangroovivõsasse. Siinsed mangroovitihnikud on siis peamised kalade ning krabide kudemispaikadeks. Võib nende puhul siis tuua paralleeli meie jõeluhtadega, kus kalad kudemas käivad. Nagu kilud karbis karavanpargi asemel püstitasin oma telgi linna parima vaatega rekreatsioonialal, mis oli varustatud kõige vajalikuga. Isegi peale päikeseloojangut süttisid BBQ majakeses tuled. Soe merebriis kuivatas kiirelt ka minu hommikul märjalt kokkurullitud telkkodu. Siin harvaesinevas vaatetornist naastes, roomas mingi madu samuti üle tee, aga pidas ta targemaks kiirelt kaduda mu teelt. Pühapäevaseks hommikusöögiks oli eelmisel päeval marketist ostetud pakijäätis, millest jäätist meenutas vaid illustratiivne pilt pakendil. Sisemus meenutas pigem laiali klopitud munakollast ning maitses kui suhkrusiirup, aga matkamehele on glükoosi vaja. Kunagi Altais mägimatkal olles ei olnud viimasteks päevadeks muud söödavat järel kui kilo tahket suhkut, mida siis sai kuivalt sisse söödud, sest vett ka ei olnud. Nii et, polnud sellel jäätisesiirupil häda midagi. Hommikuvõimlemiseks oli 3km jalutuskäik tagasi peamaanteele, kust pöörab maantee poolsaare sisemuse poole Cumminsisse. Nagu arvata võis sõitsid enamus autosid mööda rannikut ning kujunes tõotada tulla pikk ootamine, aga selgus, et eelmise päeva kriketi vaatamisest oli ikka kasu ka. Nimelt peatus naine kahe lapsega, kes kunagi hääletajaid polepeale võtnud, aga kuna nägi mind eile ovaalil, siis korjas peale ning lubas viia poolele maale. Sõidu käigus otsustas ta siiski viia mind ära Cumminsisse, kuidas ma siis olekski saanud sellest heateost keelduda. Cumminsisse jõudes valdas mind koheselt tunne, mida kuradit ma siin teen. Tegu siis nn. tüüpilise põllumajanduslinnakesega, kus kulgeb läbi raudtee ning kus siis mölemal pool raudteed asuvad tänavaääres ärid. Jätsin 3 dollarit kohalikku poodi Iced Coffe eest ning köndisin koheselt linna teise otsa, et naasta Port Lincolni. Sõidutas mind taaskord tsivilisatsiooni 17-aastane tütarlaps, nii et milline päev, kõik pealevõtjad olid naisterahvad. Küllap siis huuled olid hommikusest jäätisesiirupist jätkuvalt magusad. Homme taaskord argipäev ning kohtumised mehiste kalapüügi seffidega.

View Eyre poolsaare trip in a larger map

Coffin bay

Tööotsingute konksud Port Lincolnis püügile asetatud otsustasin minna uurima olukorda austrite pärusmaale Coffin Bay-sse. Asub see siis Lincolnist ümber nurga põhja pool, 47km. Linna serva seekord ei viitsinud hääletama ronida, lõin oma hääletussildi linnas lahti ning 15 minutiga olin auto peal. Pensionipõlve maale veetma tulnud noored pensionärid tegid siis põike oma trajektoori  ning viskasid mind otse Coffin Bay-sse, mis lisaks oma kuulsatele oyster-itele ka tuntud suvituspaik. Kogu WA-s veedetud aja jooksul jõudsin ujuma 4 korda, Coffin Bay-s veedetud 20 tunni jooksul käisin ujumas 3 korda. Asulas oli tore Oyster Walk, mis kulges siis mööda rannaäärt, hoolimata sellest, et rannaäär oli palistatud majadega. Ei ole olnud kellelgi plaanis takistada kaldapealsel kallasraja kulgemist, vaid oma terrassilt hõigatakse sõbralikult möödudes. Tunniga olin jõudnud asustusalast välja raja lõppu beachile, kuhu jäin ka ööbima. Õhtusest suplusest pidin loobuma,sest möön oli kuivatanud lahesopi, aga öösel kuulsin kuidas vesi naases ning hakkas loksuma kalda ääres. Esimest korda oli põhjust hommikul telgist välja ronides ka ümbritsevast pilti teha, senini olin jäänud telkima juhuslikes paikades. Hommikune suplus ning eine murul seljataga läksin otsima siis oyster fishermen-e. Jutuajamisel esimeses firmas selgus tõsiasi, et hetkel austrid paljunevad ning tösiseks tööks läheb alles märtis. Seniks nad vaid parandavad vaikselt austripuure ning muid juhutöid ja lisatööjõudu ei vaja. Mis siis ikka, matkasin taas mööda Oyster walk-i kohalikule vaateplatvormile ning siis mööda rada kiirelt tagasi mere äärde. Supelda ju igati mönusam kui higisena mäest üles kõmpida. Kahjuks on see Coffin Bay küllaltki madal, eriti mööna ajal. Matkarada möödus ka iidsest asutuspaigast, kus juba 1850-ndatel aastatel alustati oyster fishery-ga antud piirkonnas. Melbournist pärit puhkajatega sain tagasi Port Lincolni.

Seafood capital of Australia

Uusaastapidu Eesti majas ning päev sellest kosumiseks selja taga asusin taaskord teele. Seekord siis eesmärgiga leida Austraalia Seafood pealinnast Port Lincolnist kalalaeva pardal tööd. Port Lincolni sõidab kord päevas ka liinibuss 99 dollari eest, aga mina sõitsin siis 9 dollari eest Adelaide-i linnast välja Two Wellsi, kus asusin taas hääletama. Igati õige otsus oli mitte asuda hääletama vana-aasta viimasel päeval, kui termomeeter näitas lubatud 43 kraadi asemel 38. Keskpäeval 30 kraadiga hääletadeski kuivas kurk kiiresti. Seda enam maitses hästi esimeses pealevõtnud autos pakutud jääkülm Melbourne Bitter. Tüüp oli ise ka nooruses hääletanud, aga viimasel 10 aastal pole oma silmaga hääletajat Austraalias näinud, andis mulle siis ka ühe ettevõtja kontakti PL-nis. Port Wakefieldist võttis mind peale tüüp, kes oli siis Mount Gambierist teel tööle Roxby Downsi. Nimelt Roxby Downs umbes 4000 elanikuga kaevanduslinn SA outbackis, asutatud 1988 ja mille lähistel asub leiukoht Olympic Dam, kust kaevandatakse suurt osa Mendelejevi tabelist. Port Augustast võttis mind peale taas abielupaar ning taas sai kinnitust reegel, et suur osa pealevõtjatest on kunagi nooruses ise hääletanud. Tänapäeval Austraalia noored teadupärast eluilmas ei hääleta, seega muutub ka hääletamine selle kultuuri viljelejatele aina raskemaks siinsetel teedel. Rääkisime taas mister X-ist, kes võttis samuti hääletajaid peale ja need siis hiljem ära tappis, aga istub nüüd vanglas. Sain selle paariga Whyalla linna, mis samuti monoasula, ainuke tegevus rauamaak. Hääletasin küll veel 1,5 tundi, aga ei midagi. Veetsin ülejäänud öhtu pubis, kus sai pindi õlut 5 dollari eest. Telgi püstitasin kuskile suvalisse tagahoovi, aga juba enne päikesetõusu oli mu telk juba seljakotti pakitud. Kuna Austraalias on riigipüha nädalavahetusel e sattudes järgnev esmaspäev samuti vaba päev (public holiday Monday), siis varastel hommikutundidel liikusid vaid kaevurid linnalähistesse kaevandustesse tööle, ei jäänud minulgi muud üle kui teha veel hommikune pikutus. Riigipühal hääletades hädaks see, et enamus inimesi liikvel perekondadega ning ebamääraste reisisihtidega, aga oli tol hommikul tühja autoga Port Lincolni teel ka minu Austraalias hääletamise kõige suurem pärl. Juba 16 aastaselt Inglismaale rändama suundunud ning Aafrikas õppinud ning rännanud naisterahvas, kes nüüd pikemat aega töötanud erinevates Aafrika ürglooduses asuvates luxury resortides (Tansaania, Keenia, Zimbabwe, LAV, Zambia). Tavaliselt tööluba ühes riigis kaheks aastaks. Põdenud kolm korda malaariat, aga hinges Aafrika suur armastaja ning rändur. Huvitav inimene. Ja olingi Port Lincolnis. Kaunilt rannapromenaadilt korjasid minu couchsurfing hostid mind ülesse, näitasid minule minu toa ning pakkusid Indiapärase õhturoa. Lovely. Nüüd olen kaks päeva linnas ringi tormanud mööda erinevate kalapüügifirmade kontoreid ja neid siin jagub. Mainitavat resultaati hetkel veel ei ole.