What should be the national anthem?

Jätkan siis "What should be the national anthem?" teemalise gallupi kajastamist. Maidu (Isiklikult oleks muidugi lootnud, et edetabelisse pääseks ka populaarsuselt neljas folk-komöödia number, aga pole parata) ja Karl Londu (Kui ainult nende vahel valida siis ilmselgelt Matilda lugu) kommentaaridest tiivustatuna on lugu "Waltzing Matilda" tõusnud edetabelis kolmandale positsioonile 135 häälega (9.85%). Tulen vastu ka hr. Londu palvele (küll aga tuleks sellest valida mõni muu versioon, ilma vahepealse mölata) ning palusin mereväeorkestril koos Matraville koolilastel esitada selle loo.

 

Waltzing Matildale hingab kuklasse aga lugu "The Song of Australia" 8.46% (112 häält)

 

Aga minu valik langes kahtlemata loole "A Land Down Under", mis hetkel 6. Kohal 3.58% (47 häält). Eelkõige lööks see lugu läbi Austraalia Laulu konkursil, aga jah hümniks see ei sobi, kuid lugu minu priority listis defenitely. Loo meloodia on kaasakiskuv, tekst humoorikas ning video 80-klassika. Minu vahest esmatutvus selle looga sai teoks Shark Bay-s krevetitraaleril töötades, kui minu aussie kolleegid hommikul during shucking fucking scallops (kammloomade rookimise ajal) käiasid seda lugu aina uuesti ja uuesti ning iga õlle järel läksid sellest loost aina enam pöördesse. Oleks olnud veel kassett-lindi ajastu, siis ma arvan ei oleks järgmisel päeval enam midagi kuulata olnud. Põgenesin samuti krevetilaeva pardalt selle meloodia taustal. I come from a land down under.

 

Traveling in a fried-out combie
On a hippie trail, head full of zombie
I met a strange lady, she made me nervous
She took me in and gave me breakfast
And she said,

"Do you come from a land down under?
Where women glow and men plunder?
Can't you hear, can't you hear the thunder?
You better run, you better take cover."

Buying bread from a man in Brussels
He was six foot four and full of muscles
I said, "Do you speak-a my language?"
He just smiled and gave me a vegemite sandwich
And he said,

"I come from a land down under
Where beer does flow and men chunder
Can't you hear, can't you hear the thunder?
You better run, you better take cover."

Lying in a den in Bombay
With a slack jaw, and not much to say
I said to the man, "Are you trying to tempt me
Because I come from the land of plenty?"
And he said,

"Oh! Do you come from a land down under? (oh yeah yeah)
Where women glow and men plunder?
Can't you hear, can't you hear the thunder?
You better run, you better take cover."

Please stand up for the national anthem of Australia

Eesti Laulu valimine on taaskord pea kogu Eestimaad pöördesse ajamas, uued superstaarid vallutavad teleekraani, esimesed suvise noorte laulupeo ühisproovid on toimunud ning peale 3 aasta möödumist esimesest Punklaulupeost on juba uus ukse ees – eestlane on laulurahvas.  Üheks riigi sümbolitest on rahvushümn ning Eestis on see mitmel korral olnud terava diskussiooni teema, et kas Eesti  hümn "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", mille viisi on loonud saksa päritolu Soome helilooja Frederik Pacius ning eestikeelsed sõnad papa Jannsen, ei tuleks asendada nn. laulupeo hümniga "Mu isamaa on minu arm", mille on loonud Gustav Ernesaks papa Jannseni tütre Lydia sõnadele. Tänaseks on hümnivahetuse pooldajad saavutanud selle, et igal päikeseloojangul langeb rahvustrikoloor Pika Hermanni tornis "Mu isamaa on minu arm" meloodia saatel.

Nüüd on siis Austraalias samuti tulnud Victoria osariigi ekspeaminister (premier) Jeff Kennett välja ideega, et oleks aeg asendada Austraalia praegune hümn "Advance Australia Fair" looga "I am Australian". ``It brings tears to your eyes,'' he says. ``Within its words and its music, it actually embodies the soul of Australia and it involves the soul since pre-white settlement and recognises what has happened since.``It is a moving piece and I have seen it sung by choirs and at sporting events where people join in robustly. It touches your soul - that is why it is worthy of consideration. Heidab ta praegusele hümnile ette, et seda ei laulda naudinguga, sest paljud ei tunne selle looga sidet. Olgugi et "Advance Australia Fair" tuli esmaettekandele juba 1878. aastal, sai ta rahvushümniks alles 1984. aastal asendades "God Save the Queen", mis Suurbritannia hümniks.

Päevateemale kohaselt käivitas SA päevaleht "The Advertiser" gallupi  "What should be the national anthem?" ning hetketulemused on alljärgnevad:

W    I am Australian /We are Australian 44%

2.              Advance Australia Fair (Austraalia rahvuslik hümn) 21%

3.           I Still Call Australia Home 12%

     Waltzing Matilda 6%

Taliharja vallutamine

Taliharjapäev oli jäänud juba jaanuarikuusse, aga minul oli jätkuvalt vallutamata Talve tipp (Winter Hill), mis siis piirneb Port Lincoln-i linnaga. Aga ühel kolmapäevasel päeval jõudis järg ka Winter Hill-ini ning asusin tipu poole teele. Tee peale jäi ka Delacolline Estate winery, kuhu ma tüürisin ennast veini mekkima. Kohalejõudes helises aga minu telefon ning helistati Tony's Tuna-st ja kutsuti järgmise päeva hommikul narko-alko testile. Ma ei julgenud väga palju veini juua ning jätkasin tõusmist tipu suunas. Suurimaks raskuseks oli kõige otsemat teed pidi minnes mitte mäenõlv vaid karjaaiad, kust siis tuli ennast üle või alt läbi nuputada. Aga 9. veebruaril kell 16.13 tõusin ma peale soolotõusu Winter Hill-i tippu. Mägede vaated on rabavad (stunning). Nii ka Winter Hill-i 360® panoraamvaade ümbruskonnale.

Laskusin mööda autoteed ning Flinders-i maanteelt hääletasin linna tagasi. Hoolimata lühikesest teekonnast jõudsin juhiga pikalt rääkida tõelisest  aussie spirit-ist (austraallaste vaim), mida ei suuda murda ei üleujutused, metsapõlengud ega tsüklonid. Merre sukeldudes kohtasin jetty-l (kai) kala püüdvat vana, kellel oli selgesti äratuntav itaalia aktsent, kuigi ta on 54 aastat elanud Port Lincoln-ist. Selgus, et vana pärit Trst-ist ning on sloveen. Teadupärast annekteeris Itaalia peale I Maailmasõda Austria-Ungari hertsogiriiki kuulunud tähtsa sadamalinna Trst-i ning sellest sai Trieste. Linnas ja ümbrus­konnas enamuses elavaid sloveenlasi hakati itaalia fašistide poolt taga kiusama ning nende vara hävitama. Paljud olid oma kodudest sunnitud lahkuma. Mõistsime vanaga oma väikerahvaste kannatusi, mida suured rahvad sageli ei oska või ei taha mõista. 
Järgmisel hommikul kõmpisin siis Tony's Tuna International PTY LTD kontorisse, mis võttis üle tunni mul aega. Tööle­saami­seks oli siis vaja läbida Drug and alcohol test (narko-alko). Ei ole varem sellist testi teinud seega hüppasin vette tundmatus kohas. Kui omal ajal Shark Bay-s krevetitraaleri peale suundudes oleks pidanud läbima narko-alko testi, oleks ma suure tõenäosusega siirdunud üksi krevette püüdma. Suunati kohe tualetti, kästi tühjendada kõik taskud ning anti markeeritud purk kätte – selge pilt mida vaja teha, nagu dopingukontroll. Kujutan nüüd hästi ette, mida tippsportlased peavad tundma peale võistlusrajal vedelikest tühjakspigistatuna  dopingukontrollis silmitsi olles selle purgiga. Öeldakse, et urineeri, aga mida sa urineerid, kui uriini ei ole.! Tol hetkel soovisin ma, et mul oleks Robert Fazekase kusekotike, millega purgike täita, aga kamandati mind kabiinist välja tagasi eesruumi vett jooma, et ma teiste aega ei raiskaks. Oleks ma teadnud, et vaja seal valve all kuseda, eks ma oleks siis hommi­kul endale vett sisse kaaninud nagu ma tegin seda Adelaide-is enne vereloovutust. Igastahes teine katse oli õnnestunud ning analüüs negatiivne ja kuna hingeõhust samuti alkoholi ei leitud ei takistanud enam miski minuga deckhand-i (tekimadrus) töölepingut sõlmimast. Hiljem ohutusest ning firma põhiväärtustest ettekannet kuulates pidin ma kaks korda vetsus  käima põit tühjendamas.

Minu uus hobi

Ümbritsetuna kõigist küljest ookeaniga on Austraalias tuhandeid kauneid beach-e, kus randuv laine pakub suurepäraseid võimalusi surfamiseks. Surfing on kindlasti üks Austraalia firmamärke ning selle tõestuseks on ka 23-aastase australlanna Stepania Gilmore-i 4 järjestikust maailmameistritiitlit. Minu uueks hobiks on aga couchsurfing. CouchSurfing is a worldwide network for making connections between travelers and the local communities they visit. Minu esimene kokkupuude couchsurfinguga (CS) oli 2010. aasta kevadel, kui Milanosse minekul üritasin leida endale vöörustajat hospitalityclub-i kaudu. Seal siis keegi soovitas couchsurfingut ning tõesti võrreldes hospitalityclub-iga on couchsurfing-ul üle maailma palju rohkem aktiivseid  liikmeid ning nende veebiplatvorm kordades informatiivsem. Kui enamuses on CS liikmed rännuhimulised noored, siis üllatuseks leidsin, et Port Lincolnist 90km kaugusel asuvas Port Neill-is on liikmeteks Luke&Jodie Fauser, kes peavad farmi, aga keda on samuti kogu elu saatnud rännuhimu ning kirg kohtuda erinevate maade rahvastega. Sisetunne ütles koheselt, et nende inimestega kohtumine saab olema ülimalt meeldiv ja ei eksinud ma selles karvavördki. Veetsin suurepärase nädalavahetuse nende Duttonriver farmis.

Päeval, mil laekusin farmi olid nad just lõpetanud viljakoristuse ning järgmisel päeval oli aeg tegeleda millegi meeldivaga, milleks kiirel viljakoristusajal polnud mahti. Nimelt veeretasime kuuri alt välja paadi, millelt pühkisime tolmu ning suundusime kalale. Kui surfamine on Austraalias populaarne, siis kalastamine on ülimalt populaarne. Eelkõige seetõttu, et kalavarud on siin enamjaolt väga heas seisus  ning ookeanivetest on võimalik välja tõmmata tõelisi purakaid ja ei pea piirduma vaid kalamehejuttudega suurtest minemalipsanud volaskitest konksu otsas. Paadi vettelaskmiskohtasid (boat ramp) on siin hulganiselt ja käiakse väga erinevates kohtades kalaõnne proovimas. Meie siirdusime siis hommikul kõigepealt proovima õnne püüda King George whiting-ut. Tegemist siis põhjaelustikust toituva kalaga, kelle liha meenutab väga meie vete siiakala. Luke-il õnnestus kätte saada 3 isendit, mulle õnn veel ei naeratanud. Küll aga õnnestus mul hiljem kinni püüda mitu snook-i. Suurepärane õhtusöök oli kindlustatud.

Lisaks pererahvale jagus nädalavahetuseks veel kohtumisi ja jutuajamisi hulga teiste huvitavate inimestega. Reede õhtul pubis näiteks sai õlut rüübatud koos doktorikraadiga geoloog Anthony-ga, kes aastaid töötanud kaevandussektoris ning läbi viinud mitmeid rakendusuuringuid, tema šoti  verd abikaasa Mary, kes vaimustuses oma isa päritolumaast, laupäeva õhtul perekond Frauser-ite poolt korraldatud BBQ-il kohatud soome juurtega Lisa, Frauserite koerapere, jne... Kokkuvõttes sai minu poolt viidud riik nimega Estonia vähemalt 30 inimese maailmakaardile ja läbi käidud väga mitmeid Eestit puudutavaid teemasid, aga koore riisus ikkagi lugu Rootsi mädanenud heeringatest ehk Surströmming-ust. Surtrömmingule ma Austraalias turupotentsiaali ei näe, vahest  banaanidele peale Yasit.

Koaalajaht Austraaliamaal

Peale 97 aasta möödumist  kassahiti "Karujaht Pärnumaal" kinolinadele  paiskamist  Johannes Pääsukese poolt otsustasin minna koaalajahile Austraaliamaal. Julgust selleks ettevõtmiseks andis ka temperatuuri langemine 44-lt soojakraadilt 26-le soojakraadile. Austraalia loomastiku kuningas on kahtlemata vapiloom känguru ja kui mitte veeta kogu Austraalias viibitud aega Sydney ooperis, siis kindlasti kohtub igaüks temaga oma teel. Teisele kohale paigutaksin ma siis koaala, kelle puhul paljude nunnumeeter langeb koheselt punasesse, aga kellega ma oma eelmisel retkel Austraaliasse ei kohanud. Küll aga õnnestus mul eelmisel korral kohtuda Põhjaterritoorumil metsik koer dingoga, kelle ma paigutaks siis Austraalia loomastikus kolmandale kohale.

Port Lincoln-ist 25km kaugusel asub ajalooline Mikkira Sheep Station (lambajaam), kuhu 1969. aastal asustati ka koaalad. Seda võimaldas asjaolu, et piirkonnale mitteomaselt kasvavad jaama territooriumil Manna gum-id (Eucalyptus viminalis), mis on koaalade peamiseks elupaigaks. Koaalad elavad eukalüptide vörades ning toituvad eukalüptide lehtedest, mis iseenesest on väga mitterahuldav toit. Lehed sisaldavad erinevaid toksilisi aineid ning teelusika suurune kogus eukalüpti õli vöib inimesele osutuda surmavaks. Koaalade maks suudab siiski detoksifitseerida eukalüptide lehti, kuid see on väga energiamahukas ettevõtmine. Peetakse seda pohjuseks, miks kukkurloomad koaalad päevad läbi lihtsalt magavad puuvõrades.Öösel söövad mao taas täis eukalüptilehti, mida järgmine päev taas detoksifitseerida, ja nii päevast-päeva. Hoolimata oma väga nunnust olekust on koaala väga sõjakas loom ning tavaliselt ei leia ühelt puult rohkem kui ühte koaalat. Mina leidsin oma 1.5 tunnise retke käigus ühtekokku 11 koaalat, kellest pooled olid kahekesi  hõivanud ühe puu, seega minu kogemus ei kinnitanud seda fakti koaalade kohta.

Olen ikka uudishimust lapanud erinevate paikade külastusraamatuid ning otsinud eelkõige märke eestlastest. Kui Eesti meedia kirjutab pidevalt Eesti noorte tulvadest Austraaliamaale, siis minu tutvumine erinevate külastusraamatutega seda ei kinnita. Kas on põhjuseks eestlaste kartus oma külastusest raamatusse raporteerida või on minu liikumisteed niivõrd erinevad nende masside liikumisteedest, kõik see vajab veel edaspidist uurimist ning analüüsi. Igastahes väisas viimane eestlane seda 1842. aastal asutatud lambajaama 2008. aasta jõulukuul ja on nagu minagi Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi liige.