Kord kalalaeva pardal ...

Peale 6766-ne kilomeetri läbimist busside ja rongidega läbi Kanada oli minu vaim ja keha igati valmis uueks peatükiks Kanada avastamisel – nimelt Kanada hitchhiking-autostop-iks. Julgust selleks andis kindlasti muutunud ilmastikuolud, sest Kanada sisemaad valitsenud pakane oli Atlandi ookeani rannikul asuvasse Halifaxi jõudes asendunud suht-koht pehme merelise kliimaga. Teisalt oli hääletamaasumine osati ka sunnitud samm, sest peale kohaliku bussifirma Acadian Lines tegevuse lõpetamist ühistransport provintsi pealinnast Halifax-ist perifeersematesse keskustesse puudub.

View Canadian autostop in a larger map

Halifax –Wolfville – Halifax 2x98km

Minul oli esmalt vaja saada Wolfville linna talumeeste turule, kust siis juba koos oma võõrustajast kitseemanda Virginia-ga peale turupäeva lõppu edasi talusse sõita. Minu võõrustaja Halifax-is merebioloog Carmen oli nii lahke,et viis mind autoga highway algusesse. Ilmaprognoos oli soodne, kohati paistis lausa päike. Hoolimata sellest,et elus on juba omajagu autosid hääletatud võis ikkagi tunda kohati sellist „esimese koolipäeva“ ärevust, sest tegemist oli esimese hääletamisega Kanada pinnal. Ärevus ei saanud kaua kesta, sest 10min pärast peatus auto ning läks sõiduks, kuid mitte päris minu sihtkohani. Lootsin siis kiirelt läbida antud autosõidust ülejäänud 18km, kuid selleks tuli lausa kolmveerand tundi tee pervel külma tuule käes oma silti lehvitada. See andis aimu, et miskit imeline hääletamispaik see Kanadamaa nüüd ka pole. 2 nädalat hiljem saabusin taaskord Wolfville-i kitseemand Virginia-ga, kes jättis mind teeperve hääletama ning kiiret pealesaamist ma peale eelmist hääletamist ei lootnudki. Seega olin väga rahul kui 45minuti pärast peatus auto, millega kulgesin otse

Halifax-i kesklinna viljaka vestlustelu seltsis. Autojuht oli aastaid töötanud lobsterilaeval ning minu teadmiste maht antud teemal suurenes tuntavalt.

Halifax –Lunenburg – Halifax 2x98km

Lunenburg historic town was designated a United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization (UNESCO) World Heritage Site in 1995. This designation ensures protection for much of Lunenburg's unique architecture and civic design, being the best example of planned British colonial settlement in North America. Lunenburg was settled by Foreign Protestants who came from the present day Tripoint of France, Germany and Switzerland. Lunenburg was begun as an agricultural settlement, taking advantage of one of the few pockets of good soil along Nova Scotia's South Shore. However in the 19th century the town evolved as a major centre for the offshore banks fishery, building and manning fishing schooners to exploit the Grand Banks of Newfoundland and the fishing banks off Nova Scotia. Lunenburg made the transition from fishing schooners to trawlers and continued as a major fishing centre after WW II. Success in building wooden trawlers preserved many skills and technology from the sailing era which led the town to become a leader in building large sailing ship replicas, beginning with the film ship Bounty in 1960 (55m pikkune purjekas Bounty läks põhja seilates 145km kaugusel Põhja-Carolina osariigist sügisel 2012, mil USA idarannikut tabas orkaan Sandy, 16-st meeskonnaliikmest päästeti 14)

Tagasi Halifax-i jõudes ööbisin 2 ööd soome tytto Riina ja tema poisssõbra pool ning tormist ja vihmast kantud pühapäevasel päeval käisime vaatamas Halifax-i korvpallimeeskonna Rainmen mängu. Järgneval päeval võis ajalehest lugeda, et 8-10m kõrgustes tormilainetes läks kummuli hiidlesta (halibut) püügil olnud13m pikkune kalalaev Miss Ally,

viies endaga märga hauda 5 noort kalameest (vanim meeskonnaliige 32). Hääletamispäevaks oli tormituul vaikinud ning sedakorda pidin omal käel linna ühistransporti kasutades jõudma highway äärde. 100kilomeetri kaugusel asuvasse Lunenburg-i jõudmiseks kulus mul 4 autot ja pea 5 tundi, mis Austraalia hääletamiskogemusega ei kannata kuidagi kriitikat. Samas pidas miskis meeltesegaduses kinni ja võttis mind peale 60-ndates üksik vanem naisterahvas, kelledelt pole enamjaolt mingit lootustki küüti saada. Eks ta tunnistas isegi, et pole varem hääletajaid peale võtnud. Lunenburg-is oli minu võõrustajaks linna laevaehitustraditsioone arvestades kohaselt purjetamisest sissevõetud tütarlaps Cloe prantsuskeelsest Gaspe poolsaarelt, kelle sõbrannaga koos käisime ühel õhtul kohaliku pub-i viktoriiniõhtul. Varasemast praktikast võis tuletada ning osutus tõeks samuti sedakorda, et suurlinna suunas on hääletada lihtsam kui suurlinnast perifeeria suunas. 3 auto ja veidi rohkem kui 2 tunniga naasin taas Halifax-i.

Halifax – Peggy´sCove – Halifax 2x40km

Sedakorda võõrustas mind Lucas,kelle kontos on minust enam külastatud riike (57) ja kelle eredaimad mälestused Eestist on bussis kohatud soomlastega hundijalaveest tekitatud major hangover, millega pidi ta siis ületama järgmisel päeval lainetava

Soome lahe. Minu päeva eesmärgiks oli hääletada „vaid“ 40km kaugusel asuvasse Peggy´s Cove nimelisse kalurikülasse, mille tuletorn on üks enimpildistatud objekte Nova Scotias. 3 tunni, 2 liinibussi ja 3 sõiduauto toel jõudsin 3/5 teekonna kaugusele Bayside-i , kus 45minuti jooksul ei peatunud enam mitte üksgi auto. Langes otsus pidada lõunapaus ning asuda tagasiteele. Peale lõunapausi proovisin veel korra hääletada soovitud suunas sõitvat autot ja üllatuseks see peatus. Tegemist oli miskist Ida-Hiinast pärit rahvusest pagulastega, kes siis sarnaselt suure hulga möödasõitnud inimestega suundusid uudistama populaarset tuletorni.

Tagasiteel ei olnud enam oodata midagi, muudkui kand ja varvas Halifax-i poole kulgema, sest teoreetiliselt on 40km läbimine jalgsi samuti võimalik. Peale tunniajalist käimist hääletamiselementidega õnnestus kinni pidada üks kohalik vana igavesti uhke suure maasturi roolis ning päikeseloojanguks olin edukalt tagasi taas Halifax-is.

Halifax –Moncton – Saint John – Saint Stephen – Calais – Bangor 652km

Ühistranspordi ning maanteede analüüsi tulemusel otsustasin sellel korral sõita linnaliinibussiga Halifax Stanfield Rahvusvahelisse lennujaama, mis asus minule vajaliku maantee ääres. Lõppsihtkohaks oli sedakorda 652km kaugusel USA Maine-i osariigis asuv Bangor. Tavapäraselt suvel pikemaid vahemaid hääletades leiab alati minu seljakotist telgi ja magamiskoti, kuhu pimeduse saabudes teepervelt paremat homset magama suunduda, siis sel korral telki minuga Kanada talves rännates kaasas ei ole ning teepervele pimedusse jäämine ei ole võimalus. Tasa ja targu planeerisin endale teekonnale ööbimispaikadeks naaberprovintsis kakskeelses New Brunswick-is asuvad Moncton-i ja Saint John-i. Soojas kevadpäikeses ei jõudnudki ma lennujaama lähistel kaua hääletada, kui miski pastor-iga sai juttu puhudes päris pikk maha sõidetud ning hiljem veel kahe auto küüdis lõunaks sihtpunkti jõutud. Võõrustaja Ryan-iga koos õhtul pub-is olles sai esimest korda mängitud Shuffleboard-i (game in which players push metal-and-plastic weighted pucks (also called weights) down a long and smooth wooden table into a scoring area at the opposite end of the table). Järgmisel päeval sõidutas Ryan mind linnast välja highway äärde, kust järjekordselt päikesest õnnistatud päevas sai valutult 3 autoga Saint John-i hääletatud. Mõlemad viimastest pealevõtjatest tüüpidest olid lahedad sellid. Esimene töötas juba pikemat aega Briti Kolumbias kullaotsijana, kuid otsis võimalusi koduprovintsi naasmiseks, teine tüüp töötas puksiiri peal madrusena ning lausa tungivalt soovis mulle tee äärest kohvi ja süüa osta. Oli teine väga vaimustuses couchsurfingust ja põhjusega, sest minu tohtripraktikandist võõrustaja Sarah organiseeris minu linnajõudes piletid kohaliku juunioride hokimeeskonna Saint John Seadogs mängule, kus ta aeg-ajalt med-tiimi

koosseisus nöelal ja niidil välkuda laseb. Saaremaa vanasõna kohaselt tuleb ilusa ilma järel halb ilm, mis peab paika samuti Põhja-Ameerikas ning järgmisel päeval püsisin rahulikultpaigal ning tutvusin õhtul koju jalutades freezing rain olemusega. Ilmaprognoos järgmiseks päevaks oli halb, järgnevateks päevadeks veel halvem. Hommikul ärgates sadas akna taga lund, aga teele tuli minna. Ees ootas retke kahtlemata most challengeable day, sest lisaks pahurale ilmataadile ootas ees USA piir. Alustuseks pidas kinni esimene auto mida hääletasin ning sain linna serva ja sealt peagi veel ühe autoga edasi, kuid järgneva 1,5 tunni jooksul külma tuule käes lörtsise tee pervel hääletades tuli tõesti hakata sooritama eriharjutusi sooja saamiseks. Hääletama asudes ootad igalt järgnevalt autolt pealevõtmist, kuid peagi harjud möödatuhisevate autodega ning tundub harjumatuna, kui siis äkki keegi peatub. Eriti kui see peatuja on ärikohtumisele hilinev finantsärimees highway teisest sõidureast. Olin taas back in game ja piirjõe St.Croix kaldal asuvas St.Stephen linnas, mille vastaskaldal asub Calais nimeline linn ning nende vahel USA ja Kanada piir,

kus siis kohtumine superriigi piiriametnikega lõppes positiivselt. Pool tundi hääletamist mööda rannikut kulgeva maantee servas lumehanges polnud lootustandev seega suundusin läbi metsade Bangor-i kulgeva maantee suunas hääletama ning seal asi toimis. Ise samuti hääletanud tüüp sõidutas mind linnatänavalt Bangor-i suunduva maantee algusesse, kus pea 15min pärast peatus Bangor-i suunduv auto, mille akendest lendas peatuskohtadest välja prügi, tarbiti alkoholi ning tossasid pidevalt sigaretid ja mille pardal jõudsin ma sihtkohta Bangori, Maine.