Hüvasti lääs!

Nüüdseks olen ühtekokku viibinud Austraalia mandril 9 kuud, sellest siis 95% Lääne-Austraalias. Sellelgi korral saabudes oli mu siinviibimise esialgne kondikava püsida läänes sügiseni (maikuuni), kuid vabana kui lind tuhandete võimalustega maal seigeldes jõuavad plaanid muutuda kardinaalselt mitmeid kordi lausa ühe ööpäeva jooksul.  Pikemalt pole mõtet plaani pidada, sest nagunii läheb kõik teisiti.  Esmakordselt kuuldes Austraalia eestlaste festivalist Adelaide-is olin üsna kindel,  et sinna ei lähe, olgugi et kohal Eda-Ines, Ivan Orav, Ott Lepland. Kiindumus läände tulnud vahest ka sellest eelarvamusest, et lääs on metsik ja looduslik ning ida urbaniseerunud, kuid tõele näkku vaadates on ka Ida-Austraalias loodust kordades rohkem kui enamustes  maailma  riikides.  Ja kuidas saab jääda paigale, kui sinu arvutiekraanile ilmuvad järgmised kirjaread: „Kuule tule siia selle parimaga läänest, meil hakkas täna sadama. Jääme sind külla ootama! Kui kiire poiss oled, siis on veel pudel veini ja paar õlutki veel külmas ootvel :). Milline soe tunne on olla teel kuhugi, kus sind oodatakse. Mingil hetkel ei olnud enam põrmugi kahtlust  – I am going to east! Muide praegusel aastaajal on Austraalias tavaliselt 30 kraadi sooja, kuid siiski on osadel austraallastel võimalik saada valged jõulud. Meteoroloogide sõnul tekkisid karmid olud Antarktikast puhuva tuule tõttu. New South Walesis sadas maha 27 sentimeetrit lund, Victoria osariigis aga kümme sentimeetrit lund. (http://www.elu24.ee/?id=360053)

Esimene osariigi pealinn Perthist idas on Adelaide, mis asub sama kaugel kui Tallinnast Pariis. Sinna vahele ei jää suurt midagi. Vaid väga suur Nullarbori tasandik jääb sinna vahele. Oma nime on see ala saanud ladinakeelsetest s6nadest nullus, "ei", and arbor, "puu".  Tegemist maailma kõige suurema lubjakivitükiga, mille pindala 200,000 ruutkilomeetrit ehk sama suur kui Valgevene.  Kõige laiemas  kohas laiub see poolkõrbeline puudeta ala 1100km idast-läände.  Nullarbori ületamist peetakse üheks kõige ehedamaks Austraalia „outback“ kogemuseks. Roadhouse-ide lettidel kohustuslikuks osaks kleepekad 'I have crossed the Nullarbor'. Nullarboris asub ka maailma kõige pikem sirge raudteelõik (478 km) ja Austraalia kõige pikem sirge mustkattega teelõik (146.6 km). Saaremaal endisele raudtee muldkehale ehitatud sirge teelõik Kuressaare-Kihelkonna maanteel 7,2km pikk – väiksena olin üsna kindel, et ega mujal nii pikki sirgeid teelöike leidu.

Nullarbori ületamiseks kaalusin siin samuti erinevaid võimalusi: 1) rentida 1 $/day relocation van (rendifirmadel vaja aeg ajalt liigutada oma masinaparki ühest linnast teise) 2) liituda mõne teise autoga seiklejaga, kellel soov jagada bensiinikulusid, 3) hääletada. Kuna kahes esimeses kategoorias sobilikke pakkumisi hetkel ei olnud, siis langes valik kolmandale võimalusele ja ma olen sellise asjade käiguga rahul. Leiab mitmeid kordi seiklusrikkamaid viise Nullarbori ületamiseks, aga minule hetkel see kättesaadavatest seikluslikeim. Kuigi ma siiski arvan,et hääletamise juures hindan ma eelkõige võimalust kohata ja eriti just kõneleda erinevate inimestega.  Just cant wait to get on the road again ...

p.s. Kutsutud kord üks kõrge sõjaväeinsener Moskvasse ülemuste juurde. Moskva, teadagi suur linn, ahvatlusi palju. Astunud mees restorani sisse ja teinud tugevad tropid. Järgmisel hommikul läinud lõhkuva pea ja väriseva südamega ülemuste jutule. Seal öeldud, et tal tuleb ehitada raudtee, aga kuhu, ei mäletanud. Oli vaid meeles, et "s"-tähega algavale saarele. Vaadanud siis mees hotellitoas NSV Liidu kaarti ja silm jäänud pidama Saaremaal. Muidugi, raudtee kästi ju ehitada sinna! Andis siis vastavad korraldused ja tee-ehitus läkski lahti. Ehitati aasta, ehitati paar, kuni äkki selgus hirmus eksitus - mitte Saaremaale, vaid Sahhalinile oli raudteed vaja.