Jul månad

Kahe nädala pärast on käes talvine pööripäev ning päevad hakkavad tasahilju taaskord pikemaks minema. Oktoobris lõhekasvanduses töötamist alustades jäi päike peale tööpäeva lõppu veel pikaks ajaks taeva särama, kuid nüüd loojub ta juba samaaegselt tööpäeva lõpuga. Pime ja tubane aeg peaks iseenesest soodustama loomingulisi kirjatöid, kuid üle kuu aja ei ole uusi kirjaridu siinsesse blogisse ilmunud. Nüüd, kui lisaks minule, on märganud seda vaikelu blogosfääris veel teinegi silmapaar, tekkis motivatsioon häirida seda vaikelu. Möödunud kuu on samas pakkunud piisavalt ainest, millest kirjaridu blogisse meisterdada.

Võitlus parasiitidega

Elusorganismide suur arvukus väikesel maa-alal on soodus pinnas erinevate haiguste ning parasiitide levikuks. Selles osas ei ole lõhekasvandus samuti erandiks, kus osade kalade enneaegne surm on igapäevane rutiin. Enneaegset kalade surma põhjustavad haigused ning kaladel levivad parasiidid, mistõttu enneaegse suremuse vähendamiseks tuleb tegeleda põhjustega ehk parasiitidega. Iganädalaselt viime kaladel läbi parasiitide kontrolli. Loomulikult mitte kõigil, keda igas sumbas on ligikaudu 100 000, vaid 10-l kalal igas sumbas.Parimad parasiitide hävitajad lõhedelt on väikesed wrasse perekonda kuuluvad kalakesed Goldsinny wrasse (Ctenolabrus rupestris), Ballan wrasse (Labrus bergylta), keda kohalikud kalurid  siinsest merest püüavad ning nad lõhesumpadesse toovad. Nendele väikestele kalakestele on samas seal lõhesumbas elutsemiseks vaja varjepinda, mida on igas sumbas 2-3 tükki. Meretaimed ehk vetikad kasvavad meres nii looduslikul kui mittelooduslikul substraadil, seega ka lõhesumba moodustaval mõrralinal. Paradoks seisneb selles, et kui vetikad hakkavad sumbalinal vohama hakkavad väikesed tragid kalakesed lõheparasiitide asemel toituma vetikatest, selle vältimiseks tuleb omakorda piirata vetikate kasvu survepesuritega. Sumpade survepesemise teenuse ostame me sisse, aga samas toob see sageli meile kaasa välditavat lisatööd. Nimelt päästavad sageli laisad survepesijad varjepesad sumbas lahti, mida meie peame hiljem sageli vastu hoovust tagasi sikutama. Esimesel korral sellega tegeledes meenutas see varjepesa sumbaserval sikutamine aegu tuunikalafarmis Austraalias, kus sageli söötsime kalu külmutatud sardiinidega ja mil tuli söötmispuuri sikutada sumba servalt sumba keskossa. Kord aastas tuleb kaladel elutsevatest parasiitidest vabanemiseks ette võtta nende vannitamine hüdroperoksiidis (H₂O₂). Meie kasutasime selleks eluskala laeva, mille trümmides olevasse hüdroperoksiidi lahusesse me pumpasime noorjärgus kalad tunniks ajaks vannituma. Sügavamal fjordisoppides olevates sumpades, kus ei ole tugevaid hoovuseid, tõmmatakse kalasumbale ümber veekindel present ning tekitatakse kaladele hüdroperoksiidi vann nende enda kasvatussumbas. Selleks ettevõtmiseks saabus meile appi lisaks üks firma laev, mille roolis oli Lasnamäelt pärit Andrei. Nüüdseks juba 10 aastat Norras töötanud ning 5 aastat kalakasvatuses. Pika õhtu ja öö jooksul koos töötades jõudsime rääkida nii mõndagi erinevates keeltes. Andrei räägib nüüdseks norra keelt, mina mitte, eesti keeles ta ennast väga mugavalt ei tundnud, mina rääkisin alguses oma kohmetut vene keelt, kuid hiljem tundsin, et mõistlik liikuda inglise keelele. Andreil ei olnud eelnevalt mitte mingeid kokkupuuteid merenduse ja kalandusega ning sama olen täheldanud siin kohatud kalaveterinaaride puhul, kes on eelnevalt enamjaolt töötanud ikka loomaarstina. Igatahes niikaua, kui kasvavad lõhed, kasvavad parasiidid ning võitlus nendega jätkub.

Võrgutamine

Massilisele kalade enneaegsele suremisele haiguste ja parasiitide tõttu on samaväärseks suureks ohuks kalade põgenemine sumbast sumbalina purunemisel. Igapäevane sumbalina kontrollimine ei ole mõeldav. Võimalike lõhede sumbast väljapääsemiste tuvastamiseks on meil sumpade kõrvale paigaldatud tavalised nakkevõrgud (kalavõrgud), mida me käime iga päev kontrollimas. Loomulikult ei soovi me leida nende kontrollreidide käigus märke aukudest kasvatussumpades ja seni ei ole mina kahe kuu jooksul ühtegi lõhekala seirevõrgust avastanud, mis ei tähenda, et ma ei ole seirevõrku kontrollides kokku puutunud kaladega. Hinges olen ma ikkagi kalamees ja seetõttu naudin seirevõrgu kontrollimist tööülesannetest enim. Esimest korda kohtusin siin pollak-i ehk euroopa süsikaga (Pollachius pollachius) ja paljudele vast arusaadamatult elevil olin ma võrgust väljapäästes elu esimest Põhjamere heeringat, keda siinsed seinnooda laevad püüavad sadades tuhandetest tonnides välja. Kuid ühel hommikul seirevõrku kergitades paistis seal olevat tõsiselt suur kala, selline tuunikala mõõtu.

Lähemale hiivates selgus, et tegemist delfiinlasega, kes õnnestus mul edukalt võrgust välja päästa ning kes vett õhku pritsides eemale ujus. Hiljem leiust rääkides sain teada, et tegemist nysa-ga ning tõlkimisel adusin, et kohtusin Läänemere ainukese vaalalise pringliga. Kui 100 aastat tagasi oli pringel küllaltki arvukas Eesti vetes, siis nende populatsiooni langus sai suuresti alguse 1940-ndate aastate karmide külmade talvedega, kui Läänemeri terves ulatuses jäätus ning pringlid Läänemerest välja tõrjus. Erinevalt viigerhülgest, kellele on jääkate paljunemiseks eluliselt oluline, ei saa pringel jäätunud veekogus elutseda. Tänasel päeval on kajalokatsiooni seadmetega fikseeritud 1-2 pringlit meie vetes.

Jõulupidu

Esimest korda sain kutse asutuse jõulupeole. Alsaker Fjordbruk-i jõulupidu toimus nagu sageli asutuste jõulupidudele kohaselt detsembri esimesel nädalavahetusel Bergen-is lennujaama lähistel asuvas Thon hotellis. Sõitsime kolleegidega autoga Haugesund-ist Bergenisse. Reisi vahest huvitavaim seik seisnes vahest selles, et teel Bergenisse tuleb E39 maanteel osa teekonnast läbida parvlaevaga. Selleks kasutatavad laevad on projekteerinud Norra firma LMG Marine.

Kes on jälginud Eestis arenguid parvlaevaühenduse korraldamisel saarte ja mandri vahel see teab, et riigifirma Tallinna Sadam tellis sama Norra firma LMG Marine poolt projekteeritud parvlaevad ühenduse pidamiseks saarte ja mandri vahele. Ette on heidetud, et tellitavad parvlaevad mahutavad vähem, kui hetkel ühendust pidavad Saaremaa Laevakompanii poolt soetatud parvlaevad ning et ei ole kindlust nende tormi- ja jääkindluse osas. Meie laevareis kulges igastahes viperusteta. Teiste kirjeldustel kulgeb asutuse jõulupidu iga-aastaselt sama stsenaariumi kohaselt. Esmalt pidas firma suuromanik lühidalt aastat kokkuvõtva kõne, mille raames tutvustas samuti uusi töötajaid. Lisaks eelpool mainitud Andrei-le töötab nüüd firmas samuti ka tema vend Aleksander. Peo raames sai taas kohtutud Andrei-ga ning mitmete firmas töötavate islandlastega, kellega tööalaselt eelnevalt kokku puutusin. Eks norra keele mittevaldamise tõttu leidsin enam kontakti omasuguste muust riigist pärit kolleegidega. Huvitavaim leid oli Chris, kes pärit Austraaliast ja leidis endale elukaaslase Norrast ja nüüd töötab lõhekasvanduse servicelaeval ning saab meiega koos osa pimedast ja tormisest Põhjamaast.