まぐろ 刺身

Hing küll kripeldas, kui sai pühapäevahommikuks serveeritud endale Jaapani delikatessi (まぐろ Maguro) tuna sashimit,(刺身) samal ajal kui looduskatastroofis ellujäänud jaapanlased said katastroofile järgnenud päeval ühe banaani, järgmisel päeval pool, siis veerand ja tänahommikused uudised teatavad juba radioaktiivselt saastatud piimast ning joogiveest. Tuumaenergia – tänan EI!!! 

Pikemat aega on vaevanud mind küsimus, kuidas saab Jaapani kalaturul leida 342kg raskusele tuunikalale ostja $A394,105 eest ($A1152/kg), samal ajal kui Austraalia kaubandusgigandist Coles on võimalik osta sooduskampaania ajal tuunikalakonservi hinnaga $A4/ kg. Hinnavahe on ju pea kolmesajakordne ning üks on ju toores kala ning teist võid kohe saia peale määrida. Vastus peitub faktis, et ühtekokku elutseb maailmameredes 48 erinevat liiki tuunikalu. Northern bluefin tuna (Thunnus thynnus) enamasti teatud kui Atlantic bluefin tuna ja giant bluefin tuna, Pacific bluefin tuna (Thunnus orientalis) ja Southern bluefin tuna (Thunnus maccoyii) on tuunikaladest suurimad ning ka seda enamhinnatud. Valmistatakse nendest Jaapani delikatesse sushit ning sashimit ning tuunikalakonservi ei tee nendest tuunikalade kuningatest mitte keegi. Aga poodides väga levinud tuunikalakonservi näol on meil enamjaolt tegu skipjack tuna-ga (Katsuwonus pelamis), kes elutseb kõikjal troopilistes vetes suurte parvedena (kuni 50 000 kala) ning kasvab kuni meetri pikkuseks. Skipjack is the most fecund of the main commercial tunas, and its population is considered sustainable against its current consumption.

It's feeding time

Kahe nädala jooksul jõudsid tagasi kõik meie kompanii 4 laeva (Lastovo, Syzygy Sea, Victor BJ, Olive Skye) tuunikalad puksiirsumpades slepis. Igas sumbas oli siis keskmiselt 8000-10 000 kala, keskmise kaaluga 20-25kg. Saame sellest teha järelduse, et ligikaudu 800 tonni tuunikalu ootavad nüüd igal hommikul 13-s kasvatussumbas toitmist. Samas ei ole see pelgalt kalade toitmine vaid eelkõige nuumamine, sest kõrgemat hinda maksavad hetkel looduskatastroofist laastatud jaapanlased just rasvasemate tuunikalade eest. Nagu enamustel õllesõpradel ladestub ka tuunikaladel rasv enamjaolt kõhuosale ning kõige hinnatum osa tuunikalast on belly steak (kõht, alakeha). Ekslikult oletasin isegi, et kuna tuunikalapüük on rangelt reglementeeritud väljapüügikvootidega, siis selle tuna farming-u peamine eesmärk on kasvatada kinnipüütud tuunikalade kaalu, aga jah, tegemist siiski sekundaarse nähtusega. Eelkõige meie eesmärk kalade rasvaprotsendi tõstmine. 

Kalade nuumamiseks kasutame me nende looduslikku toidubaasi kuuluvat sardiini (pilchard), mida siis käivad igapäevaselt püüdmas purse-seiner-id (seinnoodalaevad). Randudes lossitakse sardiinid metallkonteineritesse, milledes me siis võtame omakorda sardiinid merele kaasa. Kui teistes tuunikompaniides käib söötmine toore jõuga sardiine sumpa kühveldades, siis tänan elusaatust, et mina Tonys Tunas, kus me kasutame toore jõu asemel voolava vee jõudu sardiinide saamiseks konteinerist sumpa. Nimelt ühendame konteineriga toru, mille teine ots hulbib sumba keskosas ujukitel ning pumpame siis konteinerisse vett. Kuna laevapardal olev konteiner asub merepinnast kõrgemal, siis konteinerisse pumbatud vesi otsib väljapääsu tagasi ookeanisse konteineriga ühendatud toru kaudu, kandes kaasa endaga ka sardiine, mis siis toru teises otsas sumpa sulpsatades langevad tuunide hammaste vahele. Samas on ka kajakad jõuliselt nõudmas pidevalt oma osa. Ajal kui me veel põhiliselt tegelesime tuunide paigutamisega puksiirsumpadest kasvatussumpadesse kühveldasime me samuti paar konteineritäit sardiine tuunidele ning päikselisel päeval ei ole see mitte fun tegevus. Aga veevoolikuga kalakonteineris mängimine kaunil suvepäeval seda on ning eesmärk on üllas – vinnata 4 kuu pärast matsakaid tuunikalu sumbast kalalaeva pardale.

Ma pole turist, ma elan siin!

45 päeva peatusin ma oma telgis ja hiljem telkides Port Lincolni Tourist Park, aga enam ma pole turist, ma elan siin. Nimelt üürin nüüdsest tuba majas, mille aknast on nähtav kogu Lincolni rannapromenaad ning süvakai ääres toimuv. Nimelt olin vastavat maja ja tuba käinud vaatamas juba paar nädalat varem, aga kuna sel hetkel käisime väljas veel Lincoln Cove Marinas, siis lootsin veel vaadata kuulutusi, et saada tuba sinna piirkonda. Kesklinnast on Cove Marinasse 45 minutit jala astumist. Aga kui nüüd tuunide söötmise ajal hakkasime väljas käima kesklinnas oleva süvakai äärest pöördusin tagasi selle pakkumise juurde ning önneks Rick jätkuvalt otsis ühte housemate. Peale paari ööd oma toas ja majas ei sooviks ma mitte tagasi minna tourist parki telkima, kuigi seal äratas mind päikesetõus merest ning kalalaevade urin ning sumin. Rahvusvahelisel naistepäeval ei õnnestunud mul näha mitte ühtegi naisterahvast lilledega ning pikkade traditsioonidega vastlapäeval mitte ühtegi pikka liu laskjat. Aga mokad sain ma vahukooreseks ikkagi, nimelt Del Giorno kohvikus oli icedcoffeele vahukoorest kübar peas. Nüüd, kus mul on taas avar köök, tegin ma täna uue sammu kulinaariamaailmas. Olgugi, et olen olnud juba aastaid osaline kartulisalati valmistamisprotsessi, siis seekord olin  ma elus esimest korda initsiaator, peatööettevõtja, järelevalve ning konsumeerija. Suurimat probleemi valmistas hapukoor, sest siinne hapukoore konsistents on umbes sama, mis sulatatud juustul. Lahenduse leidsin herneveest, millega oli võimalik hapukoort vedeldada. Naistepäeva piduroog naistele oli valminud, aga keda polnud, olid naised.

Naasemine kodusadamasse

Iga asi saab ükskord otsa ning nii sai lõpu ka meie tuunikala sumba pukseerimine. Merejumal Neptun andis meile ilma ning meie paigutasime siis tuunikalad puksiirsumbast kasvatussumpa, kus me neid järgneva 4 kuu jooksul nuumame sardiinidega. Ja kui 12. Jaanuaril andis Olive Skye kodusadamas otsad, siis 03. Märtsil kinnitasime need taas kodusadamas. Ühtekokku oli siis laev ookeanivetel 49 päeva ehk 7 nädalat ja ülejäänud laevameeskond tundis kodusadamasse jõudmise üle siirast heameelt, mina kes ma viibisin seal pardal vaid 6 päeva jättis sadamasse jõudmine suht külmaks. Riigikogu e-valimiste rong oli juba läinud:-(

Tuna cage towing Day three

Kuna liigume Port Lincolni sadama laevakanalis, siis suurimaks ohuks mida vahis olles tuleb silmas pidada on suured kaubalaevad, mis tulevad siia vilja järele. Õnneks seisavad nad öösel rahulikult reidil ning meid tülitama ei tule. Seega paar korda kurssi muutes on vahikord taas üle antud.

Hommikul kella kuue ajal on ilm veel sobilik kalade ümberpaigutamiseks ja tuukrilaev saadetakse sadamast välja, kuid tunni pärast on tuul taas väljas ning transfer tühistatakse. Meie jaoks tähendab see suures osas vaba päeva,  sest laev on suures osas korda seatud ning tuleb aega surnuks lüüa. Avastan, et meeldivam on vaadata häid filme mitmendat korda kui halbu filme esimest korda. Vaatan esimest korda inglise keeles Four weddings and the funeral ja teist korda filmi Australia Nicole Kidman ja Hugh Jackman peaosas. Aga üle kõige meeldivad mulle tõsielul põhinevad filmid ning Frank Abagnale oli uskumatult leidlik sell. Soovitan vaadata "Catch me if you can' Di Caprio ja Tom Hanks peaosades.

Öösel kell kolm on tuul tõsiselt tõusnud ning automaatpiloodi asemel tuleb kasutada käsijuhtimist. Arvestades tuule suunda hoian kurssi väheke tuulele peale, et see meid ära ei kannaks, aga pilk kaardile näitab et kaldume muudkui kursist kõrvale. Läänemere ääres kasvanu ei suuda uskuda, milline jõud on tõusul möönal. Nii et olgugi, et pakpoordist puhus köva tuul, siis hoopis hoovus oli see mis meid kandis tuule suunas. Vahikorda üleandes ei viita miski sellele, et paari tunni pärast valgeks minneks õnnestuks meil transferida tuunisid.