Toronto

Toronto puhul on tegemist Kanada suurima linna ning Ontario provintsi pealinnaga. Linnas endas elab 2,5 milj. elanikku, kogu linnastus pea 5,5 miljonit. Seda suurlinna hõngu sain tunda koheselt, kui bussijaamast jõudsin metroosse viivale eskalaatorile, kus paiskus mulle vastu see õige metrooõhk. Kõige „klassikalisem“ metroo-odöör levib minu arvates Moskvas, kuid Toronto oma andis mulle samuti aimu, et olen jõudnud taas üle hulga aja tõelisse suurlinna. Samas ootas mind metroost väljudes tõeline retrotramm (streetcar) 60-ndatest, 70-ndatest, mis Toronto tänavatel ringi sibavad. Toronto tervitas mind üdini musta maaga ja kuna ma Tartu Maratonile ei ole sel aastal registreerunud, siis eelistan ma lume puudumist lume olemasolule. Peale värskes lumes ringisumpamist Calgary-s oli igati tõhus kulgeda Toronto musta asfaltiga könniteedel.

Citypass

Oma eelteadmistest Toronto kohta teadsin kindlalt seda, et seal asub Toronto televisioonimast, mis oli ka pikka aega maailma kõrgeimaks ehitiseks. Hakkasin internetist otsima torni külastuspileti hindasid, kui sattusin citypass.com koduleheküljele, kus reklaamis võimalust säästa (save) 45% soetades $65 eest Toronto citypass-i. Citypass sisaldas endas sissepääsupiletit viide erinevasse paika: CN Tower, Casa Loma, Ontario Science Centre, Royal Ontario Museum ja Toronto Zoo. Sellega seoses oli mul tekkinud „kohustus“ külastada mainitud asutusi. Casa Loma puhul oli tegu suursuguse mõisapaleega, mille rajaja Sir Henry Pellet oli omal ajal Kanada jõukamaid ettevõtjaid, aga raskete aegade saabudes pidi loobuma oma veel ehitusjärgus olevast kolosaalsest paleest ning lõpetas oma elutee kuskil tagasihoidlikus tares elades. Ontario Science Centre avati avalikkusele 1969. aastal ja oli esimene taoline teaduse populariseerimise keskus ning väga populaarne samuti 70-ndatel&80-ndatel, kuid tänaseks on ta suuresti moraalselt vananenud. Lahkusin sealt üsna kiirelt, peale põgusat tutvumist nende 70-ndatest pärit stendidega. Kuninglikus Ontario muuseumist lootsin ma saada aimu Kanadaga seotud rahvuste, inimeste, sündmuste, esemete ajaloost.  Minule halvaks üllatuseks moodustasid suurema enamuse muuseumi eksponaatidest siiski hiina, euroopa, vana-egiptuse päritolu antiik ja kunstiesemed, millega Torontos tutvumine ei ole minu arvates asjakohane. Vaatasin seal siis üle vaid kohalike päriselanikke (Natives) puudutava ekspositsiooni. Toronto loomaaed asub kesklinnast eemal ning meeldib mulle loomi näha ikka nende loomulikus elukeskkonnas, seega otsustasin loomaaeda mitte minna. Selleks hetkeks jõudsin arusaamiseni, et olin ilmselgelt langenud reklaami ohvriks. Endale huvipakkuva toote ostmisel olin kaasa ostnud ka endale mittevajalikku, mittesobivat. CN Tower on 553.33m kõrge ning hakkas 1976-ndal aastal valmides kandma maailma kõige kõrgema ehitise tiitlit. Kandis ta seda tiitlit 34 aastat, kuni 2010-ndal aastal valmisid Burj Khalifa (pilvelõhkuja 829.8m) ja Canton Tower (600m).  Läänepoolkera kõrgeima ehitisega on tegemist seniajani (In 1995, the CN Tower was declared one of the modern Seven Wonders of the World by the American Society of Civil Engineers). Minu suurima linnaelamuse pakkus hoopis St. Lawrence Market (one of two major markets in Toronto and was named the world's best food market by National Geographic in April 2012) and The Distillery District (an internationally acclaimed village of brick-lined streets and dozens of vibrantly restored Victorian Industrial buildings).  

Couchsurfing

Torontos oli minu esimeseks võõrustajaks Ian, kes oli alles hiljuti naasnud taas elama oma sünnikodusse peale 6 aastast äraolekut Euroopas. Veetis ta sellest suurema osa Rotterdamis samuti kellegi diivani peal ööbides ning tegutses DJ-na. Minu kohalejõudes oli 1930-ndatel ehitatud maja rahvast juba täis. 2 itaallasest ja 1 brasiilasest klouni, kes osalesid klounikursustel, 1 kiivi tüdruk, kes lendas järgmisel päeval Sydney-sse tööd otsima ning Shangaist Kanadasse immigreerunud hiinlasest inglise keele õpetaja. Tõeline rahvaste paabel nagu seda on ka Toronto, kus võib leida erinevate rahvuste poolt asustatud linnaosasid. Eestlastel päris oma linnaosa Torontos pole, see eest on Eesti Maja ning Peetri Luterlik kogudus, kuid kuhu ma subjektiivsetel ning objektiivsetel põhjustel ei jõudnud.  Minu teiseks võõrustajaks oli David, kes suurepäraseks üllatuseks elas hetkel ühel Toronto saarel – Algonquin (Sunfish Island). Toronto saared (islands) asuvad siis vaid 10 minutilise laevasõidu kaugusel Toronto kesklinnast Ontario järves. Saared on suvisel ajal loomulikul põhjusel väga populaarne pikniku ning lõõgastumispaik, kuid põhjaosas elab põliselanikkond oma rahulikku saare elu 10-minuti kaugusel Toronto kesklinnast. Kuna auto ülevedu praamiga maksab $150, siis saareelaniku tunned ära jalgratta järgi, millel sageli sabas käru ostude transportimiseks (The islands comprise the largest urban car-free community in North America). Juhtumisi sai minu saareloleku ajal toimuma Toronto Islands Film Festival, kuhu me David-iga suurel õhinal samuti kohale läksime saamaks osa kohalikuist vaimsusest, kuid 2 esimest lühifilmi suutsime ära vaadata, aga kolmas film jäi meil lõpuni vaatamata ning me ei olnud selles osas ainukesed.

Hoki

Lausudes Kanadas hockey (hoki) on kõigil koheselt selge, millest käib jutt ning terminit ice hockey (jäähoki) kannab solvavat alatooni pigem kanadalaste jaoks, sest selle õige hoki tõid maailma just kanadalased. National Hockey League (NHL) lokauti lõppemine oli suur rõõmusõnum suurele hulgale kanadalastele, kellele NHL-i lokaut oli samaväärne lapselt kaisulooma äravõtmisega. Paljud pub-id ja baarid kurtsid lokaut-i tõttu klientide puudumise üle ning hokifännid igavuse üle. Uue hokihooaja käivitumisega mainiti sel aastal Torontos samas ka Eestit. Nimelt sõlmis eelmisel suvel Toronto Maple Leafs klubiga lepingu Eestis sündinud Vene päritolu Soome koondise hokimees Leo Komarov. Esimese kodumängu eel lubas Toronto Maple Leafs-i klubi lokaudist tingitud hingepiinade leevendamiseks jagada meeskonna fännidele tasuta mängupileteid ning seetõttu oli suur hulk fänne kogunenud külmal hommikul järjekorda Nathan Phillpis väljakule raekoja ette. Osad saidki Maple Leafs-i  mängupileti omanikuks, kuid hiljemtulnutele jagati vaid farmklubi Marlies pileteid, mis tekitasid pigem pettumust kui rõõmu kohaletulnutele.

Calgary – Toronto

Calgary-st Torontosse on 3407 kilomeetrit ehk praktiliselt sama vahemaa mis Tallinnast Barcelonasse (3368km). Tänasel päeval on Eestis ülimalt raske leida inimest, kes oleks nõus sõitma liinibussiga Tallinnast Barcelonasse. Samas otsustasin mina soetada endale $160 eest Calgary – Toronto bussipileti, mille graafikujärgne reisikestvus oli 2 päeva ja 4 tundi, millest 8 tundi moodustasid söömise- ja ümberistumisepeatused. Omal ajal Tartus ülikoolis käies tundus Kuressaare-Tartu (330km) 6.5 tunnine bussisõit igavikuliselt pikana, nüüd ootas ees 4x Kuressaarest Tartu ja tagasi sõit. 

View Calgary - Toronto in a larger map

Reis algas koheselt talvisele Ameerikale kohaselt ilmastikuoludest tingitud muutustega. Nimelt oli päev varem liikunud tugev lumetorm üle Calgary ida poole ning seetõttu oli Trans-Canadian kiirtee (federal-provincial highway system that travels through all ten provinces of Canada. It is, along with the Trans-Siberian Highway and Australia's Highway 1, one of the world's longest national highways, with the main route spanning 8,030 km) suletud naaberprovintsi pealinnast Regina-st ida poole. Vahetasin pileti järgmiseks päevaks ning suundusin ööseks hostelisse, kus siis hommikul kohtasin taas ühte eesti tüüpi, kes juba kolm kuud Calgarys tööbüroo kaudu iganädalaselt tööl käinud,kuid raha jätkuvalt ei ole. Minul õnnestus igastahes järgmisel päeval asuda läbi preeria Toronto poole teele. Omal ajal naelutas menuseriaal „Väike maja preerias“ paljusid televiisori ette vaatama, kuid reaalselt ei ole sellest preeriast läbisõites suurt midagi vaadata, sest tegemist on katkematu tasandikulise rohumaa vööndiga. Teekonna märkimisväärseks objektiks oli Kagu-Alberta linna Medicine Hat külje all asuv maailma kõrgeim tipi (koonusekujuline indiaanlaste mobiilne eluase, mille kattematerjalina kasutati algselt loomanahkasid ja kasekoort, ja mis levis Kesk-Lääne preeriaindiaanlaste seas). Designed for the 1988 Winter Olympics in Calgary as a symbol of Canada's Aboriginal heritage, the Saamis Teepee was moved to Medicine Hat in 1991. It stands over 20 stories high. Teisena tuleb kindlasti ära märkida Tim Hortons, keda teab ning armastab iga kanadalane. 1964. Aastal asutasid Kanada hokimees Tim Horton ja Jim Charade kohvi ning sööriku kiirtoidukoha, mis omab tänaseks päevaks Kanadas 3355 müügikohta ning kus alati võib kohata inimesi järjekorras seismas. Tim Hortons-it mainitakse samuti kui ühte kultuuriikooni. Noted Canadian author Pierre Berton once wrote: "In so many ways the story of Tim Hortons is the essential Canadian story. It is a story of success and tragedy, of big dreams and small towns, of old-fashioned values and tough-fisted business, of hard work and of hockey." Kultuuriikoonile kohaselt peatus buss kohvipeatusteks alati Tim Hortons-i ees.

Albertast idapoolejäävad kaks preeriaprovintsi Saskatchewan ja Manitoba, kus valitseb lisaks tasandikulisele pinnamoele kontinentaalne kliima ehk madalad temperatuurid talvisel aal. Manitoba pealinnast Winnipeg-ist läbisõites jäi huvitava objektina silma Royal Canadian Mint (Kanada mündivabrik), kes sellest aastast korjab käibelt ära 1 sendised mündid ning Greyhound-i bussiterminali asupaik. Reisi kokkuvõttes tuleb nentida, et enamasti paiknevad Greyhound-i bussiterminalid kuskil nn. „laopiirkondades“ ning bussi peale saamiseks on kindlasti vaja autot või taksot. Kohalikud ei pea seda vast suureks probleemiks, aga eurooplasena tundub täiesti nonsensina bussijaama asupaik kuskil tööstuspiirkonnas. Peale ühe ööpäeva veetmist sirgetel maanteelõikudel preerias jõudsime Ontario osariiki, mille loodeosa ning keskosa paikneb Kanada kilbil (Canadian Shield), mille moodustavad peamiselt magma- ja tardkivimid ning mis annab aimu piirkonna vulkaanilisest ajaloost. Aluskivimid paljanduvad maapinnal, mulla kiht on väga õhuke, jääajajärgselt on tekkinud palju järvi ning rabasid ja seetõttu on inimasustus väga hõre. Seda sama ei saa öelda kihulaste asustuse kohta soojal ajal. Kohaliku jutu järgi söövad nad sel ajal sinna piirkonda sattudes elusast peast ära. Samas tegi seal piirkonnas oma viimase tähelennu Smirre ning alustas oma lendu tippu Kiku, kui 1995. Aastal Thunder Bay korraldas suusatamise maailmameistrivõistlusi. Thunder Bay linna tekkimise eelduseks oli selle paiknemine Ülemjärve kaldal ning sellest kujunes transportsõlm preerias kasvatatud vilja ning muude toodete väljaveoks. Thunder Bay-s suundus buss kaheks tunniks hooldusesse, aga kuna bussiterminal asus taas kuskil tööstuspiirkonnas siis ei olnud mul sealt linnast kaasa võtta muud kui teadmine et Thunder Bay is home to 12,825 people of Finnish descent, the highest concentration of persons of Finnish origin per capita in Canada. Öises lumesajus Toronto poole sõites silmasin pidevalt siniseid vilkureid. Kahtlustasin kohe halba, aga selgus et vähemalt Ontario osariigis kasutavad teehooldussõidukid siniseid vilkureid (Flashing blue lights are restricted to police vehicles and snow removal vehicles, but only while they are actually engaged in the removal of snow (or de-icing, etc).

Peale 9 bussijuhi ponnistust rooli keerates ning ise 45 tundi bussiistmel istudes ja 8 tundi kohvi juues ja jalga sirutades olin kaotanud kellakeeramisega kaks tundi ning jõudnud Kanada elanike poolest suurimasse linna Torontosse, Ontario provintsi pealinna.

Jobijaht metsikus läänes

Teadupärast lahkusin peale ebaõnnestunud lõhepüüki niiskelt Vaikse ookeani rannikult üle Kaljumäestiku Albertasse, poolenisti preerias, poolenisti tundras asuvasse provintsi. Olin jõudnud endas järeldusele, et enne kevadet kalapüügijobi ei ole loota ning seniks tuleb maitsta miskit muud töömeheleiba. Alberta meelitab oma naftapuuraukude ja õliliivaväljadega juba pikemat aega muudkui igasuguseid karvaseid ja sulelisi piduroast osa saama. Astusin Edmonton-is samuti rongilt maha usus ja vaimus alustama jahti töökohale nafta- ja gaasisektoris. Loomulikult tekitas see vastuolu minu keskkonnahoidlikus mõttemaailmas, aga ma paigutasin oma ettevõtmise kategooriasse „Tunne oma vaenlast“. Proosalisemalt argumenteerisin ma enda sisemise minale töötamist naftaväljal vajadusega ammutada kevadiseks kalapüügihooajaks kalapaadile kütet. Ning seniste teadmiste kohaselt hõljus õhus võimalus töötada virmaliste paistel, mis kaugete põhjaalade üks atraktiivsematest loodusnähtustest. Naftavälja jobijahi algus oli väga lihtne. Juba aasta varem oli Kalle Eestist sooritanud eduka töökoha jahi Edmonton-is naftapuurtornile ning pannud olulised jahivõtted kirja oma blogisse. Kõige esmaseks eelduseks oli ja on naftaväljale töölesaamiseks H2S (vesiniksulfiidi) ja esmaabi (first aid) koolituste läbimine. Loomulikult on soovituslike koolituste rida palju pikem, kuid ega minu eesmärk olnud professionaalseks naftavälja tööliseks saada. Investeerisin $160 ja läbisin ühepäevalise H2S-i kursuse,mis oli väga hästi läbiviidud ning professionaalne. Olulised punktid käidi mitmel korral läbi ning päeva lõpus läbiviidud testil saadud 100%-i ei pidanud ma üllatuseks. Ja see kursus on tõesti oluline, sest eelmisel aastal oli mitmeid surmajuhtumeid naftaväljadel vesiniksulfiidi tõttu. Kursusel ajasin törtsu juttu mõnede newfy-dega,keda naftaväljadele ajanud õnne otsima samuti talvine vaikelu kalavetel. Kõikvõimalikesse koolitustesse ei olnud mul plaanis palju finantse kulutada, aga sisustamaks kasulikult nädalavahetust läbisin nädalavahetusel 2-päevase esmaabi kursuse, mis ei olnud kaugeltki nii hästi organiseeritud kui H2S-i koolitus ja oleks võinud olla samuti vabalt 1 päevane, kui oleks vähem mulisetud. Peale koolitust sattusin jutustama ühe poolakaga, kes juba 12 aastat olnud Torontos kõrghoonete aknapesija ja kes oli käinud just naftafirmade ukselt-uksele Niskus. Peamine sõnum, mis ta sealt kaasa sai oli see, et enne uue aasta algust tõeline camp season lahti ei lähe. Naftaväljadel elatakse-töötatakse suuresti laagrites (camp) ning sarnaselt kalalaevaga on nad tänuväärsed tööpaigad rännumehe jaoks, sest olmemurede (voodiase, toitlustamine) pärast pead ja aega raiskama ei pea. Leidsin,et kuni uue aasta alguseni on mul vaja asendustegevust ning suundusin Edmonton-i lähistele talusse pardifarmeriks. Jõuluaeg oli küllaltki krõbeda külmaga (-30 kraadi ringi) ning põhjapool asuvatel naftaväljadel oli tol hetkel juba pigem -40 kraadi. Sinna tööle minnes tuleb kogu tööriietus iseendal soetada ning külmakraade ja töö tuleohtlikkust arvestades mitte just odav lõbu. Nii või naa oli minu eesmärgiks kevadine kalapüügihooaeg Atlandi ääres, mistõttu lisainvesteerimine talveriietusse ei väärinud küünlaid. Sirvisin internetist Calgary töökuulutusi ning silmasin hulganisti tööpakkumisi landscape labourer-idele ning suundusin uut aastat vastu võtma Alberta provintsi suurimasse linna Calgary-sse, mis korraldas 1988. Aastal edukalt taliolümpiamängud. Uue aasta esimesel tööpäeval  külvasin enda CV-sid landscape firmade elektronpostkastidesse ning jäin vastukaja ootama, kuigi senisele praktikale toetudes ei saanud väga suuri lootuseid cv-de laialisaatmisele panna. Samas ei tulnud kõne alla auto puudumisel Calgary suuruses linnas cv-de uksele toimetamine. Linnas töötades on vaja samas ka elukohta ja oma kinnisvara rendifirmas töötavalt võõrustajalt sain teada, et enamasti miinimumrendiperiood 6 kuud. Kijji kuulutusteportaalis oli kiirkuulutus farmhand-i leidmiseks Calgary lähistel, kus lihaveised peamiselt ning nõutud oli mootorsae kasutuskogemust aedade ehitamisel. Talu pakkus enda poolt ka majutust. Saatsin oma CV teele ning õhtul farmer helistaski ning uuris-puuris ja kutsus farmi intervjuule. Aga telefonivestluses selgus, et pakutav eluase on ilma mööblita. Farmer oli pigem üllatunud, et mul oma mööblit ei ole. Üürikorteritest rääkides tundus minu võõrustaja Chrisi-le samuti täiesti loomulik, et üüritakse välja pindu ilma mööblita, mis minule tundub samas jälle täiesti loogikavastasena. Vähemalt see veidrus hoiab kohalikud kolimisfirmad tegevuses. Järgmise variandina võtsin ette võimaluse, mille ma alguses olin välistanud. Displacement agency-s ehk tööjõu vahendusbürood, kes vahendavad oma klientidele lihttöölisi (labourer). Kui mingi tööots tekib, siis tööbüroo helistab ning kutsub tööle, juhuotsad. Esimeses tööbüroos ma vaatasin kontoris ringi ning pabereid täitmata lahkusin. Teises asusin ankeeti täitma, mis sisaldas ka matemaatika testi. Minu kõrval pusis ankeeti täita ka üks mustanahaline tüüp.  Matemaatika test oli ise 5.klassi peastarvutamine ja tekstülesanded  ning see oli ilmselge märk, et olen vales kohas. Kinnitasin küll sekretärile, et mul on steel-cap boots olemas ning võtsin kaasa ajatabelid, aga tagasi arvuti taha internetti jõudes ostsin ülejärgmiseks päevaks $160 eest Calgary-Toronto bussipileti.

Ärasõiduhommikul sõin just hommikut, kui helises telefon ning teiselpool toru oli ühe landscape firma juht, kuhu ma olin oma cv saatnud ning kutsus kohvikusse vestlusele. Esimese reaktsioonina loomulikult kinnitasin,  et jah otsin tööd ning et täpsustame tunni aja pärast kokkusaamisaja, kuid pool tundi hiljem saatsin siiski sõnumi, et tuli siiski välja, et ma ei otsi tööd. Jobijaht metsikus läänes oli lõppenud.

Calgary - be part of the energy

1,5 nädalat Calgary-s on möödunud suuresti kolme märksõna all: ilm, uus aasta 2013 ja couchsurfing.

Ilm – Weather

Senised 2,5 kuud Kanadas tundsin ennast siin kliimapagulasena.  2,5 aastat kestnud suvi sai otsa katkematute vihmahoogudega Vaikse ookeani rannikul, mille eest ma põgenesin üle Kaljumäestiku Edmonton-i novembri lõpus. Samas tervitas Edmonton mind koheselt -15-ne külmakraadiga ning järgneval nädalal lisas veel 10 külmapügalat. Kuigi soetasin endale talvejope, siis -25-se pakasega kuigi kaua väljas viibida siiski soovi. Jõuluaegne -30 kuni -33 sai soojas pardilaudas mööda veedetud, aga see oli ka minu piir. 300km lõunapool Calgary-s olen ma nüüd 1,5 nädalat südamest rõõmus olnud siinse ilma üle. Paar külmakraadi, igapäevaselt taevas sirav päike ning kuiv keskmäestikuline õhk lausa kutsuvad väljas olema ning ümbruskonda avastama. Edmonton-is ostetud talvejope tundub liigagi paks, isegi kui selle all kanda vaid T-särki. Ja lühikestes pükstes ja T-särgiga tervisejooksu tegevaid linnaelanikke ei ole siin miski eriline asi trehvata jõeäärsel promenaadil. Tahes tahtmata toob siinne ilm kevade südamesse, olgugi et alles äsja lõppes laste jõuluvaheaeg.

Head uut 2013-ndat aastat! – Happy New Year 2013!

2012-nda aasta võtsin vastu juba Uus-Meremaal, 10 tundi enne kalleid kaasmaalasi Eestis ning aastaga hüvasti jätsin Calgary-s, 9 tundi peale kalleid kaasmaalasi Emajõe Ateenas. Lisaks sellele oli 2012. aasta õnnistatud 29-a päevaga veebruaris, mistõttu oli konkurentsitult tegemist pikima aastaga minu senises elus – 367 päeva. Niivõrd erilise aasta ärasaatmiseks tuli valida ka eriline paik ning valik langes Calgary Olympic Plaza-le, mis rajati 1988-nda aasta taliolümpiamängude medalitseremooniate läbiviimiseks. Nii nagu 24 aastat tagasi oli kallis kaasmaalane Allar Olympic Plaza-l vastu võtmas olümpiamängude pronksmedalit, nii olin minagi Olympic Plaza-l pisar silmas vastu võtmas 2013-ndat aastat (The City of Calgary in partnership with Citytv will host a free, family friendly New Year's Eve celebration at Olympic Plaza. City Tv will nationally broadcast the event showcasing some of Canada's top musical talent. Live performances by: Johnny Reid, Serena Ryder, Victoria Duffield, Massari and more... Mayor Naheed Nenshi will help ring in the new year with a countdown to 2013, followed by fireworks at midnight from the Municipal Plaza). Teades, kui palju nafta- ja gaasiraha voolab hetkel Alberta provintsis, siis ootasin suurejoonelist ilutulestikku, kuid kogu see „fireworks“ piirdus enam-vähem vaid paari säraküünlaga. Elevust pakkusid kohalikud pärismaalased (natives), kes hetkel üle Kanada korraldavad oma protestiaktsiooni „Idle No More“.

Diivanisurf – couchsurfing

Üksinda ilmas rändamine annab hea stardipositsiooni suhtlemaks sind ümbritsevate kohalike inimestega. Lisaks sellele on suurepärane võimalus kohalike elanike mõttemaailma ja kommete avastamiseks ööbimine nende diivanitel (couchsurfing). Minu esimeseks võõrustajaks Calgary-s oli Chris, kes ise on nelja 6-kuulise reisiga rännanud läbi olulise osa maailmast, k.a. Tallinn ja Lahemaa. Nüüd ta siis jätkab oma maailmaavastamist kodulinnas Calgary-s aktiivselt kaasrändajaid võõrustades. Esimesel kahel ööl viibis koos minuga tema pool belglane Jasper ning viimasel ööl laekus sinna Mehhiko PhD tudeng. Chris oli vana kala raha säästmise vallas. Viis ta meid siis sööma supermarketi Costco $1.50 Hot-Dog-e ning IKEA supermarket-i restorani. Tema piibliks oli iga-aastaselt väljaantav Calgary sooduskupongide raamat, mille ühe kupongiga käisime vaatamas Calgary Hitmen hokilahingut taliolümpiaks ehitatud Saddledome-is (Calgary Flames-i koduhall). Samas oli märgata Chris-i puhul rassistlikke elemente (oli ta väga häiritud, kui juunioride jäähoki MM-il Ufas mängis Kanada koondise väravas mustanahaline Malcolm Subban ja oli seetõttu kahjurõõmus, kui Kanada jäi esimest korda peale 1998-ndat aastat medalita). Teine võõrustaja Hafiz oli täielik vastand Chris-ile. Hafiz-i juurde jõudes suundusime kohe sõbra Brett-i sünnipäevapeole, kus napsutades tagusime pokkerit. Õhtupoole suundusime linna, kus siis sünnipäevakaravan liikus õhtusöögile, kus menüüs $50 dollarine steik. See oli ilmselgelt „out of my league“ ning hüppasin sellelt karavanilt maha. Järgmisel päeval käisime pohmellis Hafiz-iga kodulähedases pub-is pühapäevase sooduspakkumisega $2.50 steiki söömas. Maitsev oli:-).

Canada Olympic Park

Head uut aastat kõigile! Blogile on käesolev aasta samuti eriline, sest märtis täitub 5. tegevusaasta.

Canada Olympic Park (COP) oli Calgary taliolümpiamängude peamiseks võistlusareeniks, kus toimusid suusahüppe, kelgutamise, bobisõidu ja vigursuusatamise võistlused.  Olümpiapark asub Calgary loodeosas, linna läbiva Bow jõeoru nõlval. Pargi jalami kõrgus on 1,130m ü.m.p. ja tipu kõrgus 1,250m ü.m.p. Kõrguste vahe kokku 120 meetrit, mis siis piisav suusahüppetornide ning kelgutamisraja projekteerimiseks. Meie tasasesse naaberriiki Lätisse on ju samuti ehitatud Koiva jõeoru pervele Sigulda bobirada.

Olümpiaparki jõudes tervitab saabujaid koheselt lipuväljak,kus lehvivad kõige 1988. aasta taliolümpiamängudel osalenud riikide lipud. Kõrvuti lehvivad siiani siis Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu lipud.

Meie jaoks pakkus kõige meeldejäävamaid hetki Calgary taliolümpial meie Allar, kes pani aluse pronksmedali võidule kahevõistluses suurepärase esitlusega hüppemäel, kus ta saavutas 4-nda stardipositsiooni 15km suusatamiseks. Lisaks Allar-ile tõusid suusahüppemäel mängude kangelasteks kaks meest: soomlane Matti Nykänen (3 kuldmedalit) ja britt Eddie „The Eagle“ Edwards (mõlemal võistlusel jäi viimaseks).

Calgary bobiraja pikkuseks on 1475m ja sisaldab ühtekokku 14 kurvi. Stardipaiga ja finishipaiga kõrguste vahe on ühtekokku 121.48m ja keskmine langus 8%. Kõige enimtuntud sangariteks sellel bobirajal ei saanud mitte kulla ja karraga pärjatud atleedid, vaid troopilise Jamaika neljabobi meeskond (The Jamaican four-man bobsleigh team (consisting of Devon Harris, Dudley Stokes, Michael White, and Nelson Stokes) debuted at the 1988 Winter Olympics in Calgary, Alberta. There they quickly became a fan favorite largely because of their status position as the ultimate 'underdog' story of the games. Not only was there the novelty of having a tropical country compete in a cold-weather sport, but they had very little practice going down a bobsled track before, and they borrowed spare sleds from other countries to compete. In a show of worldly brotherhood, other bobsledders were quick to give them guidance and support. They did not officially finish after losing control of the sled and crashing during one of their four runs. However, they showed significant improvement throughout the games and impressed observers with some fast starts.

This team was the inspiration for a major motion picture, Cool Runnings featuring John Candy as the team's coach. The characters in the film are fictional, although the original footage of the crash is used during the film. The film's depiction of the post-crash rescue was changed to show the bobsledders carrying the sled over the line on their shoulders for dramatic effect, although at the time of the crash the images of the Jamaicans walking their sled to the finish line while smiling and shaking hands with the crowds remains one of the truly powerful images of the Calgary games in its own right.