Calgary – Toronto

Calgary-st Torontosse on 3407 kilomeetrit ehk praktiliselt sama vahemaa mis Tallinnast Barcelonasse (3368km). Tänasel päeval on Eestis ülimalt raske leida inimest, kes oleks nõus sõitma liinibussiga Tallinnast Barcelonasse. Samas otsustasin mina soetada endale $160 eest Calgary – Toronto bussipileti, mille graafikujärgne reisikestvus oli 2 päeva ja 4 tundi, millest 8 tundi moodustasid söömise- ja ümberistumisepeatused. Omal ajal Tartus ülikoolis käies tundus Kuressaare-Tartu (330km) 6.5 tunnine bussisõit igavikuliselt pikana, nüüd ootas ees 4x Kuressaarest Tartu ja tagasi sõit. 

View Calgary - Toronto in a larger map

Reis algas koheselt talvisele Ameerikale kohaselt ilmastikuoludest tingitud muutustega. Nimelt oli päev varem liikunud tugev lumetorm üle Calgary ida poole ning seetõttu oli Trans-Canadian kiirtee (federal-provincial highway system that travels through all ten provinces of Canada. It is, along with the Trans-Siberian Highway and Australia's Highway 1, one of the world's longest national highways, with the main route spanning 8,030 km) suletud naaberprovintsi pealinnast Regina-st ida poole. Vahetasin pileti järgmiseks päevaks ning suundusin ööseks hostelisse, kus siis hommikul kohtasin taas ühte eesti tüüpi, kes juba kolm kuud Calgarys tööbüroo kaudu iganädalaselt tööl käinud,kuid raha jätkuvalt ei ole. Minul õnnestus igastahes järgmisel päeval asuda läbi preeria Toronto poole teele. Omal ajal naelutas menuseriaal „Väike maja preerias“ paljusid televiisori ette vaatama, kuid reaalselt ei ole sellest preeriast läbisõites suurt midagi vaadata, sest tegemist on katkematu tasandikulise rohumaa vööndiga. Teekonna märkimisväärseks objektiks oli Kagu-Alberta linna Medicine Hat külje all asuv maailma kõrgeim tipi (koonusekujuline indiaanlaste mobiilne eluase, mille kattematerjalina kasutati algselt loomanahkasid ja kasekoort, ja mis levis Kesk-Lääne preeriaindiaanlaste seas). Designed for the 1988 Winter Olympics in Calgary as a symbol of Canada's Aboriginal heritage, the Saamis Teepee was moved to Medicine Hat in 1991. It stands over 20 stories high. Teisena tuleb kindlasti ära märkida Tim Hortons, keda teab ning armastab iga kanadalane. 1964. Aastal asutasid Kanada hokimees Tim Horton ja Jim Charade kohvi ning sööriku kiirtoidukoha, mis omab tänaseks päevaks Kanadas 3355 müügikohta ning kus alati võib kohata inimesi järjekorras seismas. Tim Hortons-it mainitakse samuti kui ühte kultuuriikooni. Noted Canadian author Pierre Berton once wrote: "In so many ways the story of Tim Hortons is the essential Canadian story. It is a story of success and tragedy, of big dreams and small towns, of old-fashioned values and tough-fisted business, of hard work and of hockey." Kultuuriikoonile kohaselt peatus buss kohvipeatusteks alati Tim Hortons-i ees.

Albertast idapoolejäävad kaks preeriaprovintsi Saskatchewan ja Manitoba, kus valitseb lisaks tasandikulisele pinnamoele kontinentaalne kliima ehk madalad temperatuurid talvisel aal. Manitoba pealinnast Winnipeg-ist läbisõites jäi huvitava objektina silma Royal Canadian Mint (Kanada mündivabrik), kes sellest aastast korjab käibelt ära 1 sendised mündid ning Greyhound-i bussiterminali asupaik. Reisi kokkuvõttes tuleb nentida, et enamasti paiknevad Greyhound-i bussiterminalid kuskil nn. „laopiirkondades“ ning bussi peale saamiseks on kindlasti vaja autot või taksot. Kohalikud ei pea seda vast suureks probleemiks, aga eurooplasena tundub täiesti nonsensina bussijaama asupaik kuskil tööstuspiirkonnas. Peale ühe ööpäeva veetmist sirgetel maanteelõikudel preerias jõudsime Ontario osariiki, mille loodeosa ning keskosa paikneb Kanada kilbil (Canadian Shield), mille moodustavad peamiselt magma- ja tardkivimid ning mis annab aimu piirkonna vulkaanilisest ajaloost. Aluskivimid paljanduvad maapinnal, mulla kiht on väga õhuke, jääajajärgselt on tekkinud palju järvi ning rabasid ja seetõttu on inimasustus väga hõre. Seda sama ei saa öelda kihulaste asustuse kohta soojal ajal. Kohaliku jutu järgi söövad nad sel ajal sinna piirkonda sattudes elusast peast ära. Samas tegi seal piirkonnas oma viimase tähelennu Smirre ning alustas oma lendu tippu Kiku, kui 1995. Aastal Thunder Bay korraldas suusatamise maailmameistrivõistlusi. Thunder Bay linna tekkimise eelduseks oli selle paiknemine Ülemjärve kaldal ning sellest kujunes transportsõlm preerias kasvatatud vilja ning muude toodete väljaveoks. Thunder Bay-s suundus buss kaheks tunniks hooldusesse, aga kuna bussiterminal asus taas kuskil tööstuspiirkonnas siis ei olnud mul sealt linnast kaasa võtta muud kui teadmine et Thunder Bay is home to 12,825 people of Finnish descent, the highest concentration of persons of Finnish origin per capita in Canada. Öises lumesajus Toronto poole sõites silmasin pidevalt siniseid vilkureid. Kahtlustasin kohe halba, aga selgus et vähemalt Ontario osariigis kasutavad teehooldussõidukid siniseid vilkureid (Flashing blue lights are restricted to police vehicles and snow removal vehicles, but only while they are actually engaged in the removal of snow (or de-icing, etc).

Peale 9 bussijuhi ponnistust rooli keerates ning ise 45 tundi bussiistmel istudes ja 8 tundi kohvi juues ja jalga sirutades olin kaotanud kellakeeramisega kaks tundi ning jõudnud Kanada elanike poolest suurimasse linna Torontosse, Ontario provintsi pealinna.