neljapäev, 24. jaanuar 2013

Toronto

Toronto puhul on tegemist Kanada suurima linna ning Ontario provintsi pealinnaga. Linnas endas elab 2,5 milj. elanikku, kogu linnastus pea 5,5 miljonit. Seda suurlinna hõngu sain tunda koheselt, kui bussijaamast jõudsin metroosse viivale eskalaatorile, kus paiskus mulle vastu see õige metrooõhk. Kõige „klassikalisem“ metroo-odöör levib minu arvates Moskvas, kuid Toronto oma andis mulle samuti aimu, et olen jõudnud taas üle hulga aja tõelisse suurlinna. Samas ootas mind metroost väljudes tõeline retrotramm (streetcar) 60-ndatest, 70-ndatest, mis Toronto tänavatel ringi sibavad. Toronto tervitas mind üdini musta maaga ja kuna ma Tartu Maratonile ei ole sel aastal registreerunud, siis eelistan ma lume puudumist lume olemasolule. Peale värskes lumes ringisumpamist Calgary-s oli igati tõhus kulgeda Toronto musta asfaltiga könniteedel.
Citypass
Oma eelteadmistest Toronto kohta teadsin kindlalt seda, et seal asub Toronto televisioonimast, mis oli ka pikka aega maailma kõrgeimaks ehitiseks. Hakkasin internetist otsima torni külastuspileti hindasid, kui sattusin citypass.com koduleheküljele, kus reklaamis võimalust säästa (save) 45% soetades $65 eest Toronto citypass-i. Citypass sisaldas endas sissepääsupiletit viide erinevasse paika: CN Tower, Casa Loma, Ontario Science Centre, Royal Ontario Museum ja Toronto Zoo. Sellega seoses oli mul tekkinud „kohustus“ külastada mainitud asutusi. Casa Loma puhul oli tegu suursuguse mõisapaleega, mille rajaja Sir Henry Pellet oli omal ajal Kanada jõukamaid ettevõtjaid, aga raskete aegade saabudes pidi loobuma oma veel ehitusjärgus olevast kolosaalsest paleest ning lõpetas oma elutee kuskil tagasihoidlikus tares elades. Ontario Science Centre avati avalikkusele 1969. aastal ja oli esimene taoline teaduse populariseerimise keskus ning väga populaarne samuti 70-ndatel&80-ndatel, kuid tänaseks on ta suuresti moraalselt vananenud. Lahkusin sealt üsna kiirelt, peale põgusat tutvumist nende 70-ndatest pärit stendidega. Kuninglikus Ontario muuseumist lootsin ma saada aimu Kanadaga seotud rahvuste, inimeste, sündmuste, esemete ajaloost.  Minule halvaks üllatuseks moodustasid suurema enamuse muuseumi eksponaatidest siiski hiina, euroopa, vana-egiptuse päritolu antiik ja kunstiesemed, millega Torontos tutvumine ei ole minu arvates asjakohane. Vaatasin seal siis üle vaid kohalike päriselanikke (Natives) puudutava ekspositsiooni. Toronto loomaaed asub kesklinnast eemal ning meeldib mulle loomi näha ikka nende loomulikus elukeskkonnas, seega otsustasin loomaaeda mitte minna. Selleks hetkeks jõudsin arusaamiseni, et olin ilmselgelt langenud reklaami ohvriks. Endale huvipakkuva toote ostmisel olin kaasa ostnud ka endale mittevajalikku, mittesobivat. CN Tower on 553.33m kõrge ning hakkas 1976-ndal aastal valmides kandma maailma kõige kõrgema ehitise tiitlit. Kandis ta seda tiitlit 34 aastat, kuni 2010-ndal aastal valmisid Burj Khalifa (pilvelõhkuja 829.8m) ja Canton Tower (600m).  Läänepoolkera kõrgeima ehitisega on tegemist seniajani (In 1995, the CN Tower was declared one of the modern Seven Wonders of the World by the American Society of Civil Engineers). Minu suurima linnaelamuse pakkus hoopis St. Lawrence Market (one of two major markets in Toronto and was named the world's best food market by National Geographic in April 2012) and The Distillery District (an internationally acclaimed village of brick-lined streets and dozens of vibrantly restored Victorian Industrial buildings).  
Couchsurfing
Torontos oli minu esimeseks võõrustajaks Ian, kes oli alles hiljuti naasnud taas elama oma sünnikodusse peale 6 aastast äraolekut Euroopas. Veetis ta sellest suurema osa Rotterdamis samuti kellegi diivani peal ööbides ning tegutses DJ-na. Minu kohalejõudes oli 1930-ndatel ehitatud maja rahvast juba täis. 2 itaallasest ja 1 brasiilasest klouni, kes osalesid klounikursustel, 1 kiivi tüdruk, kes lendas järgmisel päeval Sydney-sse tööd otsima ning Shangaist Kanadasse immigreerunud hiinlasest inglise keele õpetaja. Tõeline rahvaste paabel nagu seda on ka Toronto, kus võib leida erinevate rahvuste poolt asustatud linnaosasid. Eestlastel päris oma linnaosa Torontos pole, see eest on Eesti Maja ning Peetri Luterlik kogudus, kuid kuhu ma subjektiivsetel ning objektiivsetel põhjustel ei jõudnud.  Minu teiseks võõrustajaks oli David, kes suurepäraseks üllatuseks elas hetkel ühel Toronto saarel – Algonquin (Sunfish Island). Toronto saared (islands) asuvad siis vaid 10 minutilise laevasõidu kaugusel Toronto kesklinnast Ontario järves. Saared on suvisel ajal loomulikul põhjusel väga populaarne pikniku ning lõõgastumispaik, kuid põhjaosas elab põliselanikkond oma rahulikku saare elu 10-minuti kaugusel Toronto kesklinnast. Kuna auto ülevedu praamiga maksab $150, siis saareelaniku tunned ära jalgratta järgi, millel sageli sabas käru ostude transportimiseks (The islands comprise the largest urban car-free community in North America). Juhtumisi sai minu saareloleku ajal toimuma Toronto Islands Film Festival, kuhu me David-iga suurel õhinal samuti kohale läksime saamaks osa kohalikuist vaimsusest, kuid 2 esimest lühifilmi suutsime ära vaadata, aga kolmas film jäi meil lõpuni vaatamata ning me ei olnud selles osas ainukesed.
Hoki
Lausudes Kanadas hockey (hoki) on kõigil koheselt selge, millest käib jutt ning terminit ice hockey (jäähoki) kannab solvavat alatooni pigem kanadalaste jaoks, sest selle õige hoki tõid maailma just kanadalased. National Hockey League (NHL) lokauti lõppemine oli suur rõõmusõnum suurele hulgale kanadalastele, kellele NHL-i lokaut oli samaväärne lapselt kaisulooma äravõtmisega. Paljud pub-id ja baarid kurtsid lokaut-i tõttu klientide puudumise üle ning hokifännid igavuse üle. Uue hokihooaja käivitumisega mainiti sel aastal Torontos samas ka Eestit. Nimelt sõlmis eelmisel suvel Toronto Maple Leafs klubiga lepingu Eestis sündinud Vene päritolu Soome koondise hokimees Leo Komarov. Esimese kodumängu eel lubas Toronto Maple Leafs-i klubi lokaudist tingitud hingepiinade leevendamiseks jagada meeskonna fännidele tasuta mängupileteid ning seetõttu oli suur hulk fänne kogunenud külmal hommikul järjekorda Nathan Phillpis väljakule raekoja ette. Osad saidki Maple Leafs-i  mängupileti omanikuks, kuid hiljemtulnutele jagati vaid farmklubi Marlies pileteid, mis tekitasid pigem pettumust kui rõõmu kohaletulnutele.

2 kommentaari:

Murks ütles ...

Tundub, et sa pole ikka üldse mingi city-man (loe: shity-man :)). Toronto peaks olema üks ägedamaid linnasid üldse Kanadas ja ehk isegi Põhja-Ameerikas, aga sinukirjutatust jääb pigem kehvapoolne mulje.

Taavi Nuum ütles ...

City-man tiitlile ma tõesti ei kavatse kandideerida, aga külastatud Kanada linnadest on minu arvates Vancouver, Calgary, Ottawa ja Montreal ning eeldatavalt ka Halifax ägedamad, kui bustling Toronto.