Toronto puhul on
tegemist Kanada suurima linna ning Ontario provintsi pealinnaga. Linnas endas
elab 2,5 milj. elanikku, kogu linnastus pea 5,5 miljonit. Seda suurlinna hõngu
sain tunda koheselt,
kui bussijaamast jõudsin metroosse viivale eskalaatorile,
kus paiskus mulle vastu see õige metrooõhk. Kõige „klassikalisem“ metroo-odöör
levib minu arvates Moskvas, kuid Toronto oma andis mulle samuti aimu, et olen
jõudnud taas üle hulga aja tõelisse suurlinna. Samas ootas mind metroost
väljudes tõeline retrotramm (streetcar)
60-ndatest, 70-ndatest, mis Toronto
tänavatel ringi sibavad. Toronto tervitas mind üdini musta maaga ja kuna ma
Tartu Maratonile ei ole sel aastal registreerunud, siis eelistan ma lume
puudumist lume olemasolule. Peale värskes lumes ringisumpamist Calgary-s oli
igati tõhus kulgeda Toronto musta asfaltiga könniteedel.
60-ndatest, 70-ndatest, mis Toronto
tänavatel ringi sibavad. Toronto tervitas mind üdini musta maaga ja kuna ma
Tartu Maratonile ei ole sel aastal registreerunud, siis eelistan ma lume
puudumist lume olemasolule. Peale värskes lumes ringisumpamist Calgary-s oli
igati tõhus kulgeda Toronto musta asfaltiga könniteedel.
Citypass
Oma eelteadmistest
Toronto kohta teadsin kindlalt seda, et seal asub Toronto televisioonimast, mis
oli ka pikka aega maailma kõrgeimaks ehitiseks. Hakkasin internetist otsima
torni külastuspileti hindasid, kui sattusin citypass.com koduleheküljele, kus
reklaamis võimalust säästa (save) 45% soetades $65 eest Toronto citypass-i.
Citypass sisaldas endas sissepääsupiletit viide erinevasse paika: CN Tower,
Casa Loma, Ontario Science Centre, Royal Ontario Museum ja Toronto Zoo. Sellega
seoses oli mul tekkinud „kohustus“ külastada mainitud asutusi.
Casa Loma puhul
oli tegu suursuguse mõisapaleega, mille rajaja Sir Henry Pellet oli omal ajal
Kanada jõukamaid ettevõtjaid, aga raskete aegade saabudes pidi loobuma oma veel
ehitusjärgus olevast kolosaalsest paleest ning lõpetas oma elutee kuskil
tagasihoidlikus tares elades. Ontario Science Centre avati avalikkusele 1969.
aastal ja oli esimene taoline teaduse populariseerimise keskus ning väga
populaarne samuti
70-ndatel&80-ndatel, kuid tänaseks on ta suuresti
moraalselt vananenud. Lahkusin sealt üsna kiirelt, peale põgusat tutvumist
nende 70-ndatest pärit stendidega. Kuninglikus Ontario muuseumist lootsin ma
saada aimu Kanadaga seotud rahvuste, inimeste, sündmuste, esemete
ajaloost. Minule halvaks üllatuseks
moodustasid suurema enamuse muuseumi eksponaatidest siiski hiina, euroopa,
vana-egiptuse päritolu antiik ja kunstiesemed, millega Torontos tutvumine ei
ole minu arvates asjakohane. Vaatasin seal siis üle vaid kohalike päriselanikke
(Natives) puudutava ekspositsiooni. Toronto loomaaed asub kesklinnast eemal
ning meeldib mulle loomi näha ikka nende loomulikus elukeskkonnas, seega
otsustasin loomaaeda mitte minna. Selleks hetkeks jõudsin arusaamiseni, et olin
ilmselgelt langenud reklaami ohvriks. Endale huvipakkuva toote ostmisel olin
kaasa ostnud ka endale mittevajalikku, mittesobivat. CN Tower on 553.33m
kõrge
ning hakkas 1976-ndal aastal valmides kandma maailma kõige kõrgema ehitise
tiitlit. Kandis ta seda tiitlit 34 aastat, kuni 2010-ndal aastal valmisid Burj
Khalifa (pilvelõhkuja 829.8m) ja Canton Tower (600m). Läänepoolkera kõrgeima ehitisega on tegemist
seniajani (In 1995, the CN Tower was declared one of the modern Seven Wonders
of the World by the American Society of Civil Engineers). Minu suurima
linnaelamuse pakkus hoopis
St. Lawrence Market (one of two major markets in Toronto
and was named the world's best food market by National Geographic in
April 2012) and The Distillery District (an internationally acclaimed village
of brick-lined streets and dozens of
vibrantly restored Victorian Industrial
buildings).
Citypass sisaldas endas sissepääsupiletit viide erinevasse paika: CN Tower,
Casa Loma, Ontario Science Centre, Royal Ontario Museum ja Toronto Zoo. Sellega
seoses oli mul tekkinud „kohustus“ külastada mainitud asutusi.
Casa Loma puhul
oli tegu suursuguse mõisapaleega, mille rajaja Sir Henry Pellet oli omal ajal
Kanada jõukamaid ettevõtjaid, aga raskete aegade saabudes pidi loobuma oma veel
ehitusjärgus olevast kolosaalsest paleest ning lõpetas oma elutee kuskil
tagasihoidlikus tares elades. Ontario Science Centre avati avalikkusele 1969.
aastal ja oli esimene taoline teaduse populariseerimise keskus ning väga
populaarne samuti
kõrge
ning hakkas 1976-ndal aastal valmides kandma maailma kõige kõrgema ehitise
tiitlit. Kandis ta seda tiitlit 34 aastat, kuni 2010-ndal aastal valmisid Burj
Khalifa (pilvelõhkuja 829.8m) ja Canton Tower (600m). Läänepoolkera kõrgeima ehitisega on tegemist
seniajani (In 1995, the CN Tower was declared one of the modern Seven Wonders
of the World by the American Society of Civil Engineers). Minu suurima
linnaelamuse pakkus hoopis
St. Lawrence Market (one of two major markets in Toronto
and was named the world's best food market by National Geographic in
April 2012) and The Distillery District (an internationally acclaimed village
of brick-lined streets and dozens of
Couchsurfing
Torontos oli minu
esimeseks võõrustajaks Ian, kes oli alles hiljuti naasnud taas elama oma
sünnikodusse peale 6 aastast äraolekut Euroopas. Veetis ta sellest suurema osa
Rotterdamis samuti kellegi diivani peal ööbides ning tegutses DJ-na. Minu
kohalejõudes oli 1930-ndatel ehitatud maja rahvast juba täis. 2 itaallasest ja
1 brasiilasest klouni, kes osalesid klounikursustel, 1 kiivi tüdruk, kes lendas
järgmisel päeval Sydney-sse tööd otsima ning Shangaist Kanadasse immigreerunud
hiinlasest inglise keele õpetaja. Tõeline rahvaste paabel nagu seda on ka
Toronto, kus võib leida erinevate rahvuste poolt asustatud linnaosasid.
Eestlastel päris oma linnaosa Torontos pole, see eest on
Eesti Maja ning Peetri
Luterlik kogudus, kuid kuhu ma subjektiivsetel ning objektiivsetel põhjustel ei
jõudnud.
Minu teiseks võõrustajaks oli
David, kes suurepäraseks üllatuseks elas hetkel ühel Toronto saarel – Algonquin
(Sunfish Island). Toronto saared (islands) asuvad siis vaid 10 minutilise
laevasõidu kaugusel Toronto kesklinnast Ontario järves. Saared on suvisel ajal
loomulikul põhjusel väga populaarne pikniku ning lõõgastumispaik, kuid
põhjaosas elab põliselanikkond oma rahulikku saare elu 10-minuti kaugusel
Toronto kesklinnast. Kuna auto ülevedu praamiga maksab $150, siis saareelaniku
tunned ära jalgratta järgi, millel sageli sabas käru ostude transportimiseks (The
islands comprise the largest urban car-free community in North America).
Juhtumisi sai minu saareloleku ajal toimuma Toronto Islands Film Festival, kuhu
me David-iga suurel õhinal samuti kohale läksime saamaks osa kohalikuist
vaimsusest, kuid 2 esimest lühifilmi suutsime ära vaadata, aga kolmas film jäi
meil lõpuni vaatamata ning me ei olnud selles osas ainukesed.
Minu teiseks võõrustajaks oli
David, kes suurepäraseks üllatuseks elas hetkel ühel Toronto saarel – Algonquin
(Sunfish Island). Toronto saared (islands) asuvad siis vaid 10 minutilise
laevasõidu kaugusel Toronto kesklinnast Ontario järves. Saared on suvisel ajal
loomulikul põhjusel väga populaarne pikniku ning lõõgastumispaik, kuid
põhjaosas elab põliselanikkond oma rahulikku saare elu 10-minuti kaugusel
Toronto kesklinnast. Kuna auto ülevedu praamiga maksab $150, siis saareelaniku
tunned ära jalgratta järgi, millel sageli sabas käru ostude transportimiseks (The
islands comprise the largest urban car-free community in North America).
Hoki
Lausudes Kanadas
hockey (hoki) on kõigil koheselt selge, millest käib jutt ning terminit ice
hockey (jäähoki) kannab solvavat alatooni pigem kanadalaste jaoks, sest selle
õige hoki tõid maailma just kanadalased. National Hockey League (NHL) lokauti
lõppemine oli suur rõõmusõnum suurele hulgale kanadalastele, kellele NHL-i
lokaut oli samaväärne lapselt kaisulooma äravõtmisega. Paljud pub-id ja baarid
kurtsid lokaut-i tõttu klientide puudumise üle ning hokifännid igavuse üle. Uue
hokihooaja käivitumisega mainiti sel aastal Torontos samas ka Eestit.
Nimelt
sõlmis eelmisel suvel Toronto Maple Leafs klubiga lepingu Eestis sündinud Vene
päritolu Soome koondise hokimees Leo Komarov.
Esimese kodumängu eel lubas Toronto
Maple Leafs-i klubi lokaudist tingitud hingepiinade leevendamiseks jagada
meeskonna fännidele tasuta mängupileteid ning seetõttu oli suur hulk fänne
kogunenud külmal hommikul järjekorda Nathan Phillpis väljakule raekoja ette.
Osad saidki Maple Leafs-i mängupileti
omanikuks, kuid hiljemtulnutele jagati vaid farmklubi Marlies pileteid, mis
tekitasid pigem pettumust kui rõõmu kohaletulnutele.
Esimese kodumängu eel lubas Toronto
Maple Leafs-i klubi lokaudist tingitud hingepiinade leevendamiseks jagada
meeskonna fännidele tasuta mängupileteid ning seetõttu oli suur hulk fänne
kogunenud külmal hommikul järjekorda Nathan Phillpis väljakule raekoja ette.

2 kommentaari:
Tundub, et sa pole ikka üldse mingi city-man (loe: shity-man :)). Toronto peaks olema üks ägedamaid linnasid üldse Kanadas ja ehk isegi Põhja-Ameerikas, aga sinukirjutatust jääb pigem kehvapoolne mulje.
City-man tiitlile ma tõesti ei kavatse kandideerida, aga külastatud Kanada linnadest on minu arvates Vancouver, Calgary, Ottawa ja Montreal ning eeldatavalt ka Halifax ägedamad, kui bustling Toronto.
Postita kommentaar