Teekond lõheriiki

Selleaastased jõulupühad on minu jaoks neljandad jõulud välismaal. Eelmisel kolmel korral olen kultuuriliste ja religioosete eripärade tundmaõppimiseks käinud jõulute ajal kirikus (eriliselt on jäänud meelde Adelaide´i katoliku kiriku kesköö missa), siis sel aastal möödusid jõulupühad lõheriigis. Eestis on jahimeestel heaks traditsiooniks kuulutada jõuluteks metsades välja jahirahu ning metsloomadele küttimise asemel viia nendele metsa head ja paremat söögipoolist. Mina hoolitsesin omalt poolt sel aastal omakorda, et sumpades kasvavad lõhekalad saaksid kirikukalendrist hoolimata söödetud.

Üle 16 tonni kalasööta jagasin neile igapäevaselt kätte. Joosep-i ja Maria teekonnast püha linna Petlemma pajatavad jõuluõhtul tuhanded suud, peatun omalt poolt sedakorda enda teekonnal lõheriiki.

Konkreetset algpunkti sellele teekonnale on keeruline leida, mainin siinkohal vaid ära, et Uus-Meremaal Mt. Cook-i jalamil tegin esimest korda tutvust lõhekasvandusega. Suurejooneline lõhepüük Kanada Vaikse ookeani rannikul Frasier-i jõe suudmes lõppes enne, kui see alata sai. Õigemini hetkel, kui mina kalasadamasse jõudsin oli lõhepüügihooaeg juba lõppemas. Niimoodi mööda ilma kulgedes jõudis järg Norra riigi kätte, mis paljudele assotseerub sõnakombinatsiooniga „Norra lõhe“ poelettidel. Lõhekasvandustest küll teadlik olles asusin positsiooni otsinguile kalalaeva pardal. Esmalt suundusin suvisel juulikuul hääletades

Loode-Norrasse, kus asuvad Lofoodid. Lofoodid on saarestik, koosneb seitsmest suuremast (nii meie Saare-Hiiumaa mõõtu) saarest ja müriaadist väiksematest ning on omanud pikka aega keskset positsiooni Norra kalanduses.  Kevadtalvel, veebruarist aprillini, tuleb Lofootide vetesse kudema skrei – ehk Suur Tursk (Tursapopulatsiooni Norra vetes saab laias laastus jagada paikseks – mis suhteliselt väheliikuvana kohalikes fjordides aastaringselt paikneb – ning ulgumere tursaks ehk skreiks).  Seesama, kes  muidu Barentsi meres elab ja muul ajal kalda ligi ei tulegi.

Skrei püügiks seilavad kalurid juba sajandeid Lofootidele kokku kogu Põhja- ja Kesk-Norrast (Simm, Põhja-Norra: viikingitega tursapüügil). Lofootidel ringi liikudes võib näha küla äärealadele laiuvaid tursakuivatusvälju, kus sadadel ruutmeetritel tuhanded tursad päikese käes kõlguvad. Enamik püütud tursast läheb küla taga olevatele kuivatusalustele kuivama. Stockfish’i nime all eksporditakse teda eriti Lõuna-Euroopasse ja Lõuna- Ameerikasse. Tursa mari läheb peamiselt Rootsi, kus sellest kunstkaaviari tehakse. Mina sattusin juulikuus peale poolakatele, kes korjasid kuivatusalustel kokku tursapäid, mis kirjade järgi saadetakse Nigeeriasse.

Kuivatatud tursk on tõenäoliselt Norra vanim ekspordikaup. Norra viikingid korraldasid juba vanal hallil saagade-ajal kaubareise ning vahetasid kuivatatud kala veini, vilja jm. kaupade vastu. Kuivatatud tursal on oma eriline koht ladinaameerika ja lõuna-euroopa köögikultuuris,  kus ta on bakalao toormaterjaliks.  Väidetavalt tarvitab keskmine portugaallane aastas 10 kilo bakalaod. Bakalao: võtta 120 grammi margariini, 750 grammi kuivatatud tursakala, 750 grammi kartuleid, 120 grammi sibulat, poolteist detsiliitrit tomatipastat, noaotsatäis Cayenne’i pipart veega segada, 2 detsiliitrit vett. Leotatud, hästipuhastatud kala lõigata ühesugusteks neljakandilisteks tükkideks. Toores kooritud kartul ja sibul viilutada. Patta panna kihthaaval koos tomatipasta, margariini ja pipraga. Peale kallata külma vett, keeta ühtlasel tulel kuni kõik on pehme, umbes kolmveerand tundi. Keetmise ajal mitte segada, kuid aeg-ajalt tuleks pada loksutada. Serveeritakse soojalt, otse keedupajast. Suvisel ajal tegeletakse Lofootidel siiski põhiliselt turismiga ning kalamehi sadamates ei leidu ja vestlustest koorus välja, et Norra tõeliseks kalanduspealinnaks on Lääne-Norras asuv Ǻlesund.

Sügisel kalapüügihooaja alguses võtangi ette teekonna kalanduspealinna Ǻlesund-i. Sedakorda mitte hääletades, vaid reisi tarbeks soetatud automobiili EHA juhtides. Haaran härjal koheselt sarvist ning asun suuremate kalapüügiettevõtete kontoreid külastama, kuid otseselt avasüli mind seal keegi ei oota. Stampvastuseks see, et hetkel vabu positsioone pole ning et laevadel „välistööliste“ kvoot täis. Olgugi, et Ǻlesund on Norra suurim kalasadam, ei tähenda see, et kalalaevad oleksid kõik ühes sadamaakvatooriumis rivis kai ääres. Norras fjordide rannik on väga sügav, siis pea iga kalalaev sildub oma kaljunuki juures ja mis muutis raskemaks minule edu toonud meetodi rakendamist (otsekontakt kapteniga). Peagi adun, et enamuste Norra kalasadamate külastamine ei ole puhtfüüsiliselt võimalik ning tuleb kasutusele võtta „haavlipüssi“ taktiga. Selle mõtte leian intervjuust Estoniast koondatud Neeme Kuninga suust, et tema oma CV-ga teisi haavlipüssiga ei tulista. Mina haavlipüssi metoodikat just nimme kasutasin, kui saatsin oma CV teele erinevatele kalapüügifirma juhatajatele ning laevakaptenitele. Kohaliku töötukassa pakutavate töökohtade nimistus jäid silma mõned pakkumised lõhekasvandustesse, kuhu proovimise mõttes saatsin samuti oma CV-d. Olemata ise jahimees, aga küllap see niimoodi on, et enamus lendulastud haavlitest lendavad tühituult. Igastahes kaks kuud hiljem potsatas minu meilile lennupiletid Tromsø-sse, kus ma asusin tursapüügilaeva „POLAR ATLANTIC“ pardale,

millega suundusime uue aasta saabudes võrkudega püüdma „Suurt Turska“ skreid 71-sele laiuskraadile polaaröösse mattunud Barentsi merele. Laevale eraldatud pea 300 tonnise püügikvoodi täitsime vahetult enne Šotsi taliolümpiamängude algust. Seetõttu sai kuulsate Lofootide tursapüügivete asemel veebruari teises pooles telepildi vahendusel viibitud hoopis lähistroopilisel Musta mere rannikul. Järgmine haavlipüssi lask lennutas mind veelgi kaugemale, peaaegu Norra idapoolseimas punktis Barentsi mere ääres asuvasse Båtsfjord-i, kus polaaröö oli asendunud polaarpäevaga ning võrgupüügilaev õngejadalaevaga. Suvehooajale kohaselt püüdsime enam kiltturska (Melanogrammus aeglefinus), mille laeva pardal koheselt külmutasime ning hiljem inglastele „fish and chips“ valmistamiseks saatsime. Juuli keskel Eestisse puhkusele suundudes tean juba sisimas, et longliner „M-SOLHAUG“ pardale mina ei naase. Suvises Eestis otsustan minna Paides toimuvale arvamusfestivalile, kuid hetk enne festivalialale sisenemist heliseb telefon ja halvale kuuldavusele vaatamata saan aru, et kellelgi on minu CV laual ja tunneb huvi, et kas jätkuvalt otsin tööd. Intuitsiooni pealt vastan, et jah otsin küll ning luban hiljem tagasi helistada. Telefoninumbrit google-isse sisestades viivad niidid

Alsaker Fjordbruk-i (Alsaker Kalakasvatus). Üllatun meeldivalt, sest olin neile oma CV saatnud aasta tagasi ühele teisele töökohale kandideerides ning neil oli see jätkuvalt laua peal olemas. Peter kirjutab mulle: We need a man who is used to boats and has a fish background. If you come to interview we can pay your travel expenses to Haugesund. Tekib dilemma, sest kalakasvatustele olin oma CV saatnud nii proovimise mõttes, et kas seda üldse märgatakse ja mitmed kalakasvatused saadavadki tagasi vastuse, et ei vasta nende kriteeriumitele. Nüüd oli mu CV-d märgatud ja vaja otsustada, kas minna Norra Haugesund-i tööintervjuule või mitte. Tegemist minu lemmikkala lõhega, kuid siiski kasvatuse mitte püügiga. Samas kalapüügilaevadelt saabub pakkumine taas vaid Finnmark-i õngejada püügilaevale (Vi trenger 1-2 fisker på fartøyet KAPAS, en 50 fots helsheltret linebåt. Som ror med stampeline for Finnmark/Nordvågen), mis näitas on äraarvamatu töötundide hulgaga püügiviis ja millele tormi enam ei jookse. Tutvun Norwegian lennupiletitega ja otsustan suunduda tööintervjuule. Päev enne mind suundub Norrassse 3-päevasel riigivisiidile president Ilves, kuid Barack Obama kutsub end ise Eestisse külla ning Ilves naaseb peale visiidi esimest päeva Eestisse. Enne Lennart Meri nimelisse lennujaama minekut otsustan ühtlasi Kadrioru luigetiigi äärest kaeda president Obama Kadrioru lossi juurde suunduvat korteezi. Hetk peale luigetiigi juures pingil istet võtmist astuvad minu juurde kaks naisterahvast, kes töötöendi alusel töötavad Eesti politseis. Selgub, et olen saanud osakeseks Eesti läbi aegade suurimast politseioperatsioonist. Erilist tähelepanu äratab neis vutlarisse pakitud magamiskott. Personaalsed andmed politseioperatsiooni raportisse salvestatud ning korteez nähtud suundun Norwegian lennu peale. Norwegian on Norra odavlennukompanii,

keda on reisijad korduvalt valinud parimaks nii odavlennu kui ka üldkategoorias. Hinnatasemelt mõnevõrra kallim kui turuliider Ryanair, kuid kvaliteedilt tõesti pika puuga parem kui Ryanair. Kevadel lendasin viimati Ryanair-iga Oslo Rygge-sse, mis väheke pikem kui tunniajaline reis, kuid kokkusurutuna Ryanair istmele tundub see aeg kohati pikemana kui näiteks Aasiast Euroopasse lennates. Haugesund-is leian Couchsurfing-u kaudu endale võõrustajaks Twan-i, hollandlane kelle kompanii peatöövõtjaks Haugesund-is ehitatavale Saksamaa avameretuulepargi ujuvtrafole. Tema firma poolt üüritud korter asub kesklinnas koheselt veepiiril. Järgmisel hommikul sõidame 20 minutit liinilaevaga Røvær-i saarele, kus asub lõhekasvandus ning maja, kus asuksin elama. Kai peal patseerides märkan koheselt ringiuitavaid makrelliparvesid, kuid kohalike tähelepanu need ei pälvi, sest nende jaoks see tavapärane nähtus. Tööintervjuul käimine minu jaoks küllalt harjumatu, sest kalalaevale tööle asudes on tavaliselt saadetud lennupilet ning kohalejõudes koheselt otsad antud ja merele suundutud. Arusaadavalt tööintervjuul kõige suurem küsimärk minu norra keele oskus, mis teadupärast ümmargune null. Igatahes fikseerin, et kalalaevale omast rabelevat tööstiili siin ei harrastata. Järgmine nädal lubavad teatada nendepoolsest otsusest ja naaseme Haugesund-i. Norra provintsilinnas lennujaama bussid hommikuseid lende

ei teenenda, vaid pakuvad teenistust taksofirmadele. Seetõttu sõidan samal õhtul viimase 50-kohalise lennujaama bussi ainukese reisijana lennujaama ning suundun metsa alla Eesti politsei tähelepanu köitnud magamiskotiga pesa otsima. Tavaliselt on mul ööbimiseks samuti kaasas telk, kuid sedakorda odavlennufirmaga lennates loobun tasulisest registreeritud pagasist ning käsipagasis telgikaaresid pardale ei lubata. Tee pealt metsa alla hüpates komistasin maanteekraavis olevale diivanile, mille ma eeskujulikule couchsurferile kohaselt kraavist välja lohistasin ning taaskasutusele võtsin. Diivan jääb järgmisel hommikul ootama tulevasi kõigi maade couchsurfereid! Lendan Oslo kaudu Riiga, sest reedese nädalapäeva tõttu odavaima klassi piletid Tallinna välja müüdud. Riias hipsterite kohvikus MiiT istudes ning õhtust Ecolines-i Tartu bussi oodates jääb mulle silma ühe Norra tööbüroo kuulutus, kus otsitakse lõhekasvanduse töötajaid Šotimaale, Shetlandi saartele. Euroopas Šotimaa kindlasti piirkond, kus seni pole käinud, aga sümpatiseerib reisisihtkohana. Tööintervjuust jäi hinge kahtlus, et olematu norra keele oskus võib saada lõhekasvandusse saamisel otsustavaks, mis Šotimaa lõhekasvanduse puhul ei osutuks probleemiks. Igaks juhuks saadan neilegi oma CV. Reede pärastlõunast hoolimata on nad jube kiired reageerima (We work a basic 45 hour week from 0700 or 0730 to 1600 or 1630 (depending on area) Monday to Friday with a paid lunch break.  For this the basic wage is £23,040/annum for Site Operative and £25,800 for Senior Site Operative.  For additional hours worked the rate of pay is £13.50 and £14.50 for Site Operatives and Senior Site Operatives respectively.  Someone qualified to take a commercial workboat in UK waters with previous fish farming experience would be a Senior Site Operative.  Those without would be Site Operatives.  We normally work one in two weekends so there is a lot of overtime available) ja soovivad koheselt teada, millal saan alustada töötamist. Viimati kohtasin taolist reaktsiooni Austraalias töö otsimisel, kus tööintervjuu läbiviimise asemel sooviti tavaliselt vaid teada, millal saad töötamist alustada. Siiski järgmisel nädalal saabub tööpakkumine Norra lõhekasvandusse, mistõttu peavad Šotimaa lõhed ja viskivaadid veel kannatama kuniks saabun nende juurde. Nädal hiljem pakin enda maise varanduse auto peale ja asun teele Rootsi laeva poole, kui enne Tallinnat heliseb telefon. Sõber Pluuto teatab, et vaja auto nina ümber pöörata ning järgmisel hommikul ootab 10-päevane Lanksaare talu ringreis Šveitsi Alpi piimataludesse ja juustumeiereidesse. Paar tundi kaalutlen ja piinlen otsustamatuse käes, kuid 10-päeva hiljem Tallinna jõudes võib rõõmsalt tödeda, et oli ülimalt armas, kaunis, päikseline ning kodune ringreis Šveitsi Alpidesse.

Rootsi laevas jagatud kajutikoha puhul on sageli suur töenäosus, et jagad kajutit seltskonnaga, kellel soov seal manustada laeva baaris pakutavast odavamat alkoholi, kuid sedakorda minu ainukeseks kajutikaaslaseks sümpaatne peakokk, kes omal ajal välja töötanud Estonian Air-i äriklassi menüü, kuid nüüdseks samuti aastaid töötanud Norras. Kodusaare Saaremaa turismihooaja iga-aastane pikendaja on oktoobri alguses toimuv Saaremaa ralli, kui porised kadakate vahel kulgevad kruusateed meelitavad sügisilmadest hoolimata saarele hulganisti külastajaid. Haugesund-i poole kulgedes komistan ise juhuslikult Telemark ralli otsa ning vaatan samuti metsa all porisel kruusateel möödatuhisevaid rallimasinaid kuniks saabuv vihm sunnib jätkama teekonda Põhjamere kaldale. Haugesund-i jõudes muutub armas abimees ja reisikaaslane auto ühtäkki üleliigseks, sest minu tee viib siit edasi väikesaarele Røvær, kus autodele pole kohta.

Õnneks leian tasuta parkla, kuhu jätan auto talvituma ning asun ise seljakott seljas läbima viimast etappi teel lõheriiki peale mida saab minust määratlemata ajaks lõheriigi asunik aadressiga Ishuset 27-10, Røvær, 5549!

Torm

"Geoblokeering on vastuvõetamatu. See pole aus, kui ma võin vaadata jalgpallikohtumisi Eestis, aga mitte Brüsselis," ütles tulevane eurovolinik Andrus Ansip oma ärakuulamisel Euroopa parlamendi ees. „Geoblokeering Euroopa Liidus peab kaduma ning tõi selle näiteks olukorra, kus tema abikaasal pole võimalik Brüsselis vaadata Kanal 2-s jooksvat sarja "Sajandi armastus" ütles digivolinik Andrus Ansip. Mina võin omalt poolt lisada, et Teletoppi valitsevat kogu pere saadet „Su nägu kõlab tuttavalt“ ei olnud samuti geoblokeeringu tõttu võimalik Norra mere rannikul vaadata. SNKT mittevaatamisest tulenevalt sattusin selle asemel sel hooajal vaatama telesaadet „Laula mu laulu“, kus Ines esitas  külmavärinaid tekitanud versiooni loost "Torm". „See on niisuke laks! See on täitsa lõpp. Täitsa fantastika! Juba selle loo pärast tasus tulla siia" kirjeldas oma mõtteid loost „Torm“ telesaates Tõnis Mägi.

Telemaailma igapäevane lahutamatu osa on kindlasti ka ilmateade, mille reiting püsib kõrgena hoolimata väljas valitsevast ilmast. Kas kõlab tuttavalt: „Öösel jõuab Atlandilt väga aktiivne madalrõhkkond Islandi alla ja päeval liigub Norra rannikule ning surve Läänemere ümbrusele muutub järjest suuremaks. Jah, tõsi ta on, et Eesti nagu kogu Euroopa kliimat mõjutavad Atlandi ookean, Põhja-Atlandi hoovus ja Islandi miinimum. Viimane kujutab endast tsüklonite kujunemise piirkonda ning kust valitsevate läänetuultega kandub niiske mereline õhumass suhteliselt kaugele Euroopa mandri siseosasse.

Eelpool mainitult kohtuvad Islandi miinimumi piirkonnas kujunenud tsüklonid oma rännakul inimhingedega sageli esmalt Norra rannikul. Vähemalt minu kahekuisel siinolekul sel sügisel ei ole üks tsüklon jõudnud lahkuda, kui järgmine juba taamal peale murrab.  Enamus inimesi soovivad ilmateadustajalt teada saada, kas paistab päike või tuleb kaasa haarata vihmavari, kuid meremeestel ei ole selle teadmisega palju peale hakata. Loeb kust ilmakaarest ja kui tugevasti puhub tuul. Viimane tsüklon tõi Sõrve poolsaare tippu lausa 38,6 m/s tuulepuhanguid. Tsüklonite kujunemispiirkonnale lähemal olemisele vaatamata ei ole nii tugevaid tuuleiile siia kandunud, kuid otse mere kaldale püstitatud puumajas elades ei jäta tormiiilid ennast kuidagi märkamatuks. Eestis kaasnevad tormiga kõige suuremad kahjustused sageli elektrivõrgule, kui torm murrab puid elektriliinidele. Siinsel kaljusel maalapikesel suuri puid, mida torm elektriliinidele murraks, ei kasva, kuid elekter kadus ühel õhtul sellegipoolest. Saarele jõuab elekter suurelt maalt merekaabli kaudu ning ühel õhtul lõi äike elektriposti pilbateks. Elektri kadumine pani mind mõtlema enda energiajulgeoleku peale, õigemini selle puudumise peale. Maja kütab elektriga soojuspump, süüa valmistab elektripliit, valgust annab elektripirn, internetti jagab elektriga töötav ruuter. Soojuspumba seiskudes algas tormituule kaasbil toas kiire temperatuuri jahenemine ning metsarahva varasalvest meenus koheselt sooja andev köetud ahi, puupliidil podisev supipada ning lõpmatult tegevust pakkuv tuleleek kaminakoldes. Kuid jah, ahju, pliidi ning kaminaga on siin saarel sama palju peale hakata, kui elektrikatkestuse ajal soojuspumbaga, sest puudub võimalus teha küttepuid. Õnneks kujunes elektrikatkestus ligikaudu 5-6 tunni pikkuseks, mitte 5-6 päeva pikkuseks nagu sageli mitmetes kaugemates Eestimaa metsastes külades.

Kalalaeva pardal kaasneb tormiga suurema füüsilise pingutuse vajadus ning väga suure tormiga tuleb leida varju sadamast, kuid sadamakõrtsis olemise eest kalamehele keegi palka ei maksa. Samamoodi ei lase tugev torm meil siin kalu sööta, kuid erinevat kalameestest, saavad kalakarjused tormise ilmaga sadamas kohvi joomise eest samuti palka. Lisaks kohvi joomisele tegelesime tormituulte puhudes laevamootorite elumahlade vahetamise ning töökoja kraamimise-koristamisega, peale mida oli tõesti tore tormituulte raugemisel taas merele pääseda.

Jul månad

Kahe nädala pärast on käes talvine pööripäev ning päevad hakkavad tasahilju taaskord pikemaks minema. Oktoobris lõhekasvanduses töötamist alustades jäi päike peale tööpäeva lõppu veel pikaks ajaks taeva särama, kuid nüüd loojub ta juba samaaegselt tööpäeva lõpuga. Pime ja tubane aeg peaks iseenesest soodustama loomingulisi kirjatöid, kuid üle kuu aja ei ole uusi kirjaridu siinsesse blogisse ilmunud. Nüüd, kui lisaks minule, on märganud seda vaikelu blogosfääris veel teinegi silmapaar, tekkis motivatsioon häirida seda vaikelu. Möödunud kuu on samas pakkunud piisavalt ainest, millest kirjaridu blogisse meisterdada.

Võitlus parasiitidega

Elusorganismide suur arvukus väikesel maa-alal on soodus pinnas erinevate haiguste ning parasiitide levikuks. Selles osas ei ole lõhekasvandus samuti erandiks, kus osade kalade enneaegne surm on igapäevane rutiin. Enneaegset kalade surma põhjustavad haigused ning kaladel levivad parasiidid, mistõttu enneaegse suremuse vähendamiseks tuleb tegeleda põhjustega ehk parasiitidega. Iganädalaselt viime kaladel läbi parasiitide kontrolli. Loomulikult mitte kõigil, keda igas sumbas on ligikaudu 100 000, vaid 10-l kalal igas sumbas.Parimad parasiitide hävitajad lõhedelt on väikesed wrasse perekonda kuuluvad kalakesed Goldsinny wrasse (Ctenolabrus rupestris), Ballan wrasse (Labrus bergylta), keda kohalikud kalurid  siinsest merest püüavad ning nad lõhesumpadesse toovad. Nendele väikestele kalakestele on samas seal lõhesumbas elutsemiseks vaja varjepinda, mida on igas sumbas 2-3 tükki. Meretaimed ehk vetikad kasvavad meres nii looduslikul kui mittelooduslikul substraadil, seega ka lõhesumba moodustaval mõrralinal. Paradoks seisneb selles, et kui vetikad hakkavad sumbalinal vohama hakkavad väikesed tragid kalakesed lõheparasiitide asemel toituma vetikatest, selle vältimiseks tuleb omakorda piirata vetikate kasvu survepesuritega. Sumpade survepesemise teenuse ostame me sisse, aga samas toob see sageli meile kaasa välditavat lisatööd. Nimelt päästavad sageli laisad survepesijad varjepesad sumbas lahti, mida meie peame hiljem sageli vastu hoovust tagasi sikutama. Esimesel korral sellega tegeledes meenutas see varjepesa sumbaserval sikutamine aegu tuunikalafarmis Austraalias, kus sageli söötsime kalu külmutatud sardiinidega ja mil tuli söötmispuuri sikutada sumba servalt sumba keskossa. Kord aastas tuleb kaladel elutsevatest parasiitidest vabanemiseks ette võtta nende vannitamine hüdroperoksiidis (H₂O₂). Meie kasutasime selleks eluskala laeva, mille trümmides olevasse hüdroperoksiidi lahusesse me pumpasime noorjärgus kalad tunniks ajaks vannituma. Sügavamal fjordisoppides olevates sumpades, kus ei ole tugevaid hoovuseid, tõmmatakse kalasumbale ümber veekindel present ning tekitatakse kaladele hüdroperoksiidi vann nende enda kasvatussumbas. Selleks ettevõtmiseks saabus meile appi lisaks üks firma laev, mille roolis oli Lasnamäelt pärit Andrei. Nüüdseks juba 10 aastat Norras töötanud ning 5 aastat kalakasvatuses. Pika õhtu ja öö jooksul koos töötades jõudsime rääkida nii mõndagi erinevates keeltes. Andrei räägib nüüdseks norra keelt, mina mitte, eesti keeles ta ennast väga mugavalt ei tundnud, mina rääkisin alguses oma kohmetut vene keelt, kuid hiljem tundsin, et mõistlik liikuda inglise keelele. Andreil ei olnud eelnevalt mitte mingeid kokkupuuteid merenduse ja kalandusega ning sama olen täheldanud siin kohatud kalaveterinaaride puhul, kes on eelnevalt enamjaolt töötanud ikka loomaarstina. Igatahes niikaua, kui kasvavad lõhed, kasvavad parasiidid ning võitlus nendega jätkub.

Võrgutamine

Massilisele kalade enneaegsele suremisele haiguste ja parasiitide tõttu on samaväärseks suureks ohuks kalade põgenemine sumbast sumbalina purunemisel. Igapäevane sumbalina kontrollimine ei ole mõeldav. Võimalike lõhede sumbast väljapääsemiste tuvastamiseks on meil sumpade kõrvale paigaldatud tavalised nakkevõrgud (kalavõrgud), mida me käime iga päev kontrollimas. Loomulikult ei soovi me leida nende kontrollreidide käigus märke aukudest kasvatussumpades ja seni ei ole mina kahe kuu jooksul ühtegi lõhekala seirevõrgust avastanud, mis ei tähenda, et ma ei ole seirevõrku kontrollides kokku puutunud kaladega. Hinges olen ma ikkagi kalamees ja seetõttu naudin seirevõrgu kontrollimist tööülesannetest enim. Esimest korda kohtusin siin pollak-i ehk euroopa süsikaga (Pollachius pollachius) ja paljudele vast arusaadamatult elevil olin ma võrgust väljapäästes elu esimest Põhjamere heeringat, keda siinsed seinnooda laevad püüavad sadades tuhandetest tonnides välja. Kuid ühel hommikul seirevõrku kergitades paistis seal olevat tõsiselt suur kala, selline tuunikala mõõtu.

Lähemale hiivates selgus, et tegemist delfiinlasega, kes õnnestus mul edukalt võrgust välja päästa ning kes vett õhku pritsides eemale ujus. Hiljem leiust rääkides sain teada, et tegemist nysa-ga ning tõlkimisel adusin, et kohtusin Läänemere ainukese vaalalise pringliga. Kui 100 aastat tagasi oli pringel küllaltki arvukas Eesti vetes, siis nende populatsiooni langus sai suuresti alguse 1940-ndate aastate karmide külmade talvedega, kui Läänemeri terves ulatuses jäätus ning pringlid Läänemerest välja tõrjus. Erinevalt viigerhülgest, kellele on jääkate paljunemiseks eluliselt oluline, ei saa pringel jäätunud veekogus elutseda. Tänasel päeval on kajalokatsiooni seadmetega fikseeritud 1-2 pringlit meie vetes.

Jõulupidu

Esimest korda sain kutse asutuse jõulupeole. Alsaker Fjordbruk-i jõulupidu toimus nagu sageli asutuste jõulupidudele kohaselt detsembri esimesel nädalavahetusel Bergen-is lennujaama lähistel asuvas Thon hotellis. Sõitsime kolleegidega autoga Haugesund-ist Bergenisse. Reisi vahest huvitavaim seik seisnes vahest selles, et teel Bergenisse tuleb E39 maanteel osa teekonnast läbida parvlaevaga. Selleks kasutatavad laevad on projekteerinud Norra firma LMG Marine.

Kes on jälginud Eestis arenguid parvlaevaühenduse korraldamisel saarte ja mandri vahel see teab, et riigifirma Tallinna Sadam tellis sama Norra firma LMG Marine poolt projekteeritud parvlaevad ühenduse pidamiseks saarte ja mandri vahele. Ette on heidetud, et tellitavad parvlaevad mahutavad vähem, kui hetkel ühendust pidavad Saaremaa Laevakompanii poolt soetatud parvlaevad ning et ei ole kindlust nende tormi- ja jääkindluse osas. Meie laevareis kulges igastahes viperusteta. Teiste kirjeldustel kulgeb asutuse jõulupidu iga-aastaselt sama stsenaariumi kohaselt. Esmalt pidas firma suuromanik lühidalt aastat kokkuvõtva kõne, mille raames tutvustas samuti uusi töötajaid. Lisaks eelpool mainitud Andrei-le töötab nüüd firmas samuti ka tema vend Aleksander. Peo raames sai taas kohtutud Andrei-ga ning mitmete firmas töötavate islandlastega, kellega tööalaselt eelnevalt kokku puutusin. Eks norra keele mittevaldamise tõttu leidsin enam kontakti omasuguste muust riigist pärit kolleegidega. Huvitavaim leid oli Chris, kes pärit Austraaliast ja leidis endale elukaaslase Norrast ja nüüd töötab lõhekasvanduse servicelaeval ning saab meiega koos osa pimedast ja tormisest Põhjamaast.

Üleminek talveajale

Eelmine nädalavahetus läks enamus Euroopast, kaasa arvatud Norra, üle talveajale. Juba enne talveajale üleminekut vallutas Røvær-i saare kuri sügistalvine ilm. Tugev tuul, tugev vihm, väga tugev tuul, väga tugev vihm, maru tugev tuul, maru tugev vihm. Samas ei ole sellises ilmastikus Läänemere kaldal üleskasvanule midagi eriskummalist.

Peale hommikust kohvijoomist majast välja tuule ja vihma astudes on kolleeg Ivar mulle paaril korral pihtinud, et käes on raskeim aeg aastast,millest ma saan aru ilma sõnadeta. Samas käis Ivar-i mõte talle oma Uus-Meremaa lõhekasvatamisest rääkides koheselt sama rada pidi mis minulgi, et küll oleks tore veeta põhjapooluse pime ja külm aastaaeg lõunapooluse päikeses ja soojuses. Pea kuu aega saarel olles tuleb nentida, et ei ole ma nn. „koduuksest“ vabal ajal kaugemale saanudki, sest ega saarel olev surnuaed ja puhta vee reservuaar ole lainejänesed, mis praegusel aastaajal sageli üle lõhesumpade vuhisevad. Kuuldes, mida tõi eelmise nädala väga kuri ilm kaasa mujal Vestland-is, tuleb nentida, et see kaljunukike mere kaldal on päris turvaline paik elamiseks.

Mandriosas põhjustasid paduvihmad üleujutusi, mis hävitasid majasid, sildu ning teid. Meil oli märgatavaim merevee  taseme tõus, aga kai-ga päris triiki mitte ning rekordilisest tasemest jäi veel tubli 1,5 meetrit puudu.

Esimeste lõhede saabudes minu külmkappi kestis lõhekala paast kuni ühel päeval seirevõrku kontrollides leidsin sealt enda jaoks uue kala. Tegemist oli tursklased (Gadidae)sugukonda kuuluva pollak-iga. Pollak ehk euroopa süsikas (Pollachius pollachius) on kalaliik tursaliste (Gadiformes) seltsi tursklaste (Cadidae) sugukonna süsikate (Pollachius) perekonnast. Eesti rannikuvetest on teada vaid ühe isendi (75 cm, 4,2 kg) tabamine, kes jäi 18. 05.1962 Väinameres Seanina (Muhu) lähedal kalurite võrku. Enne lõhede juurde jõudmist veetsin ma ju aega talvel ning varasuvel Põhja-Norras Finnmark-is Barentsi meres tursaliste seltsis. Võrkude ja õngeliinidega püüdsime atlandi turska (Gadus morhua morhua), kiltturska (Melanogrammus aeglefinus), Saida ehk põhjaatlandi süsikas (Pollachius virens). Sarnaselt tursale pakkus samaväärset või enamgi maitseelamuse pollak-i maks. Kes on pidanud lapsena kohustuslikus korras neelama kalamaksaõli, siis neil vast tekib psühholoogiline tõrge seda maitseelamust korrata. Pollak-i liha iseenesest on ülimalt habras. Valmistamisel kipub ülimalt kergesti lagunema. Väiksemate lõhedega asustatud sumpade juures asuvast tihedasilmalisemast võrgust õnnestus kätte saada värskeid makrelle (Makrell ehk harilik makrell ehk Atlandi makrell ehk skumbria (Scomber scombrus), mille ma ära fileerisin ning paneerisin. Suitsutatult meeldib mulle makrell enam. Suitsuskumbria nimetusega on seda Eesti poelettidelgi saada.

Viinakuu lõppemine ja movembri saabumine toob lähemale minu esimese palgapäeva lõhekarjusena. Selleks suundusin linna pangakontot avama. Pangakontosid olen avanud ennegi ning valikud erinevate pankade vahel on langenud väga erinevatel põhjustel. Enne saarele tööle tulemist veetsin kaks ööd Haugesund-is diivani peal. Minu võõrustaja Miriam oli käinud ülikoolis Austraalias, NSW osariigis Newcastle-is, mistõttu ei olnud meil raske ühisosa leidmiseks – good aussie memories. Tänaseks on Miriam ammu tagasi oma sünnilinnas Haugesund-is ning töötab kohalikus Nordea pangafiliaalis. Seetõttu ei olnud mul vaja pikalt kaaluda, millise pangakontori poole liinilaeva randudes sammud seada. Siinne Nordea pangakontor on võrdlemisi väike ning sisenedes tervitas Miriam mind isikliku embusega. Kõigepealt pidin täitma „rahapesu“ teemalise ankeedi, a la milleks mul pangakontot vaja, kas plaanin teha rahvusvahelisi ülekandeid kellele ja milleks, USA-ga seotud küsimused, kas isiklikke sidemeid panga personaliga. Pole Eestis ammu enam pidanud pangakontot avama. Võibolla peab ka Eestis peale eurotsooni ja NATO-ga ühinemist pangakontoris kontot avades kõigepealt ära põhjendama, miks te soovite pangakontot avada. Järgmine veidrus ei tulnud mulle enam üllatusena, sest olin sellega juba enne kokku puutunud. Eestis juba pikemat aega puudub kohustusliku sissekirjutuse nõue ning aadressi omamata ei jää miskit olulist tegemata.

Samas nt. Austraalias, Kanadas ja ka Norras jääb maksukohuslase number ja ka pangakaart saamata, kui sul ei ole postiaadressi. Selle asemel, et minna pangakontorisse ja seal dokumenti esitades saada kätte pangakaart koos turvaümbrikus pin-koodiga, saadetakse see mulle postiga saarele postkasti. Väikesaarele omaselt asuvad postkapid saare kaupluses ning on lukustamata. Ja internetipanga kasutajaks vormistatakse mind alles siis, kui ma olen edukalt läbinud politseis ja maksuametis isikukoodi taotlemise protsessi.