Meretöö

Ülo Tuuliku mõtisklusi Nasva kalurikülas Saaremaal. Režissöör Toomas Tahvel.
http://etv2.err.ee/videod/26f76794-0391-4386-8cfa-c3fc18960961
 

Rünt

Rünt(Gobio gobio L.) maakeeles lisaks veel liivarull, mudarull, maidel, kivimaidel, kivikala, ürilane, üril, ürul, jõejüri, rundul, grundul, grindu, krinklik, põhjaõrn, trullingas, mudamaim.

Rünt on väike kala rulja ja sihvaka kehaga, kelle selg on pealt rohekaspruun ja küljed hõbedased, kaetud sinakate või mustade laikudega. Tumeda seljapoole ja läbipaistvalt rasvvalge kõhupoole piiriks on tume küljetriip. Suunurkades on poised. Ründid on keskmiselt 6…11 cm pikad ning kaaluvad 3…21 g. Meie vetele iseloomuliku ründivormi leviku lõunapiir kulgeb üle Iiri- ja Inglismaa (v.a.>Shotimaa), Prantsusmaa, Itaalia põhjaosa kuni Makedooniani välja. Põhjapiir ulatub läbi Taani, Rootsi- ja Soome lõunaosa Laadoga ja Oneega järvede, Petshoora ja Severnaja-Dvina jõgedeni. Idapiir kulgeb mööda Volga ja Dnepri jõgikondi. Mitte kõik kalad ei vaja normaalseks elutegevuseks ühepalju hapnikku.
Minimaalset vees lahustunud hapnikukogust, mille juures antud kalaliigi esindaja suudab veel/juba elus püsida, kutsutakse hapnikuläveks. Mida rohkem peab kala eluspüsimiseks vees hapnikku leiduma, seda kõrgem on hapnikulävi. Üheks meie vete väga kõrge hapnikunõudega kalaks on rünt. Vee hapnikusisaldus ongi üheks põhiliseks ründi levikut piiravaks faktoriks, nn. limiteerivaks teguriks. Nii võibki Eestis leida rünti nii mandri kui saarte kiirevoolulistes (kärestikulistes) ja seega ka hapnikurikastes ojades, jõgedes, liivapõhjalistes järvedes ning paiguti ka riimveelisest rannikumerest, kus ta asustab veekogude madalamaid alasid. Rünt on tüüpiline põhjakala. Ta koguneb veekogu liiva-, kruusa-, ja/või kivise põhjaga osades suurematesse või väiksematesse parvedesse. Kärestikuliste jõgede/ojade tasasepõhjalistel lõikudel võib ründi asustustihedus olla märkimisväärselt kõrge. Päevase eluviisiga rünt eriline rännumees ei ole. Täheldatud on vaid migratsioone suvel madalamatesse- ja talvel sügavamatesse veekogu osadesse. Toidus on esikohal veekogude põhjaorganismid: putukavastsed ja limused, taimeosakesed ja kalamari. Märkimist väärib see, et Võrtsjärves peetakse rünti suurimaks kalamarjahävitajaks, kes maiustab peamiselt tindi ja kiisa marjaga. Ründid on väga uudishimulikud kalad, keda on võimalik ligi meelitada põhjavett sogastades. Siis võivad nad tükk aega paigal püsida ja liikumatult ühte punkti jõllitada. Kudemise ajal, mis võib toimuda maist kuni augusti alguseni, on ründid lärmakad ja peksavad sabadega vett. Kudemine leiab aset eelistatult kiires voolus ja kivisel põhjal. Mari kleepub kividele ja taimejuurtele ning selle areng kestab keskmiselt 8 päeva. Koorunud vastsed lebavad veidike aega liikumatult veekogu põhjal, enne kui tegutsema hakkavad. Rünt hakkab sigima 3 eluaastal ning võib elada kuni 7 aastat vanaks. Rünt, kes veest välja võetuna kiiresti sureb, püsib õngesöödana kaua elus. Teda kasutatakse söödana angerjate ja lestadepüügil. Ka inimesed hindavad teda maitsva liha tõttu, kuid erilist töönduslikku tähtsust tal ei ole. Ta ei kuulu ka looduskaitse alla.

Kodukaunistamisliikumine

1997. aasta emadepäeval kuulutas president härra Lennart Meri Estonias välja Eesti kodukaunistamise aasta: „Mu kallid Eesti emad! Asuge koos isadega, koos oma tütarde ja poegadega korraldama meie eesti kodu. Tehkem kodud puhtaks ja kauniks nii seesmiselt kui väliselt. See on kõige lihtsam ja jõukohasem viis muuta kaunimaks, puhtamaks, rikkamaks ja tugevamaks kogu Eesti.”

Innustatuna president Meri könest tegin siis ka oma kodu väliselt kaunimaks!

Esimene saak - Ründav ümarmudilane!

Kui esimesel mörranõudmisel saadud esimesed tuulehaugid olid oodatud külalised,siis ligemale 30 ümarmudilast andis tunnistust faktist, et ligemale 2 aastat on piisavalt pikk aeg vöörliigile oma populatsiooni kasvatamiseks.

Esimene Kaspia ja Musta mere piirkonnast pärinev ümarmudilane püüti Liivi lahest 1992. aastal ja seni suurim meile sisse tulnud isend püüti mullu Pärnu lahest. Arvatakse, et lõunapoolsetest meredest on ta siia sattunud laevade ballastvetega. Na­gu ikka võõrliikidega, kujutab see kala ohtu kohalikele kalaliikidele, toitudes teiste kalade marjast ja maimudest ning arvatavalt sööb ära lesta ja emakala toidu. Kuni kolmekümne sentimeetri pikkuseks sirguvad mudilad on teiste kalade ja endast väiksemate mereelukate vastu väga agressiivsed ja ülihea sigivusega. Nad on võimelised välja tõrjuma meie kohalikke merepõhjas elutsevaid liike, näiteks noori lestasid, kellele nad on toidukonkurendid, ja kammeljaid. Liik paljuneb kiiresti, pea 5–6 korda aastas, ja marjatera koorumisprotsent olevat väga hea, väidavad kalauurijad. Liik kasvatab vaikselt ja järjekindlalt oma leviala nii ida kui ka lääne pool. On arvatud, et tulnukliik ümarmudilane seab end peagi sisse ka meie mageveekogudes.

Eesti rahvapärimusest leiab mitmeid märkmeid, kus erinevatel aegadel on kala meres olnud niipalju, et seda on veetud põllule lihtsalt väetiseks, k.a. lõhet. Vöörliigi tõrjumiseks ühiskasutatavast veekogust ainuke viis on sigimisvöimeliste isendite väljapüük. Hetkel ei osanud muud kasutusvaldkonda ümarmudilatele leida, kui väetada koduõue muru. Muidu äkki ei kasva teine enam ja pole mida pidevalt niita.

Kalapüügihooaja avamine