pühapäev, 22. juuni 2008

100.päev lõunas

Täna hommikul märkisin ma oma reisipäevikusse - 100. päev. Eile oli siin teispool maakera aas­ta kõige lühem päev, kuid jõudis selle jooksul paljugi juhtuda. Juba mitmendat päeva pak­ki­sime ning valmistusime saarelt lahkuma. Lobsteripüügikorvid olime eelnevalt varustus­lae­va­ga linna ära saatnud. Kuna suure tõenäosusega meie kapten Chris alias Pattern järgmine aasta enam merivähipüügil kaasa ei lõõ, siis oli kaasa võetavat kraami ekstra rohkem.
Enne suurt pakkimist toimus ju Blake-i 18. sünnipäev. Suurelt maalt saabus Blake-i taat ning tellitud striptiisitar Ashlee. Uhh, esimesel silmapilgul kohkusin ma tõesti ära. Ei-ei mitte sellepärast, et ta oleks juba alasti saarele saabunud, vaid et ei tundunud ta tõesti midagi ilusat, mida jääksid silmadega kauaks kaema. Peale lõppema hakkavat suve oli ta jätkuvalt jumalast valge, mis tõi enam esile jalgadele, tagumikule ning puusadele tekkinud rasvakihi. Tõesti, mina võin endale lubada kõhukest püügikorvide vinnamisel, kui ma saan sellega hästi hakkama, aga tema müüb konkreetselt oma keha. Seetõttu oli minul, kui ühel klientidest, põhjust olla pisut pettunud oma ostus. Võib-olla me ei valinudki midagi kõrgemast hinna­klassist. Aga kui too esmamulje kõrvale jätta, siis striptiisitar tõmbas oma show-ga selle maskuliinse peo kindlasti tuuridel käima. Muidu oleks sellest kujunenud vaid labane õllelibistamine. Randa sai tehtud jaanituli ning mitmeid kordi üle lõkke hüpatud. Pidu läks korda, sest järgmine päev oli pohmell täitsa olemas, aga selline nauditav. Võtad kõike rahulikult, aeg luubis, sest väljas ulus tuul ning lahkumisega me ei kiirustanud. Karmimad jätkasid too päev samuti joomist, sest kõigil oli peojärgsel päeval vaba päev. Igaks juhuks Ashlee kontaktnumber (Exotic Striptease for all occasions Bucks Nights Birthdays Private Functions Mild to Wild (Strictly No Escort) 0417 935 639
Eile hommikul ärgates ulus taaskord tuul üle ookeani ja üle saare ning hakkas tunduma kahtlane ka tol päeval saarelt minemasaamine. Ei ole nii, et nüüd olen ja lähen - saarelisus tähendab ikkagi eraldatust. Päeva teises pooles tuul rauges ning peale 3 tundi ning 10 minutit sildusime me tuledesäras Geraldton-i kalasadamas. Kaugelt ookeanilt tulles oli mõnus näha aina eredamalt paistma hakkavaid linnatulesid, mis sest et linna nimeks Geraldton. 3-e kuu jooksul oli sellest paigast saanud minule kodune linn. Näljasena sai sukeldutud tsivilisatsiooni ja tekkis mõte minna sööma rämpstoitu. Mingil määral oli minu mõttetegevust kahjustanud hulgaline reklaam teleriekraanilt, kus ikka ja jälle teavitatakse imemaitsvast krõbekanast (crispy chicken). Sumasin KFC uksest sisse ning võtsin endale krõbekana friikartulitega. Rahustasin ennast sellega, et küllap peab see väärt kraam olema, kui niivõrd paljud inimesed seda õgivad. Kodu poole sõites oli Jaden mulle samuti pihtinud, et Geraldton-is läheb ta kindlasti KFC-sse ja McDonaldsisse sööma. Aga imet ei juhtunud:-) Kogu sellel soetatud kraami maitsel polnud otsa ega äärt ning vähe oli teda samuti. Ei tundnud magu pungitamas, mis võib juhtuda, kui suurel hulgal süüa maitsetud sööki. Küllap pole mina esimene, kes meeltesegaduses teeb midagi meeletut.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

:)
üüratult pikk nädal sai õnneks läbi ja paljandid on meid juba päris palju lummanud:P nüüd on jäänud veel Aunapiga maad mõõta ja kaardistada.
viimane kuu on kiiresti mööda lennanud.
tundub, et oled oma Aussi eluga rahul, kauaks plaanid veel sinna jääda?

Taavi Nuum ütles ...

Paljud siinsetki uued s6brad on kysinud kauaks ma plaanin Austraaliasse j22da, aga ega ma tea seda ju isegi. Austraalia riigi poolt on mul esialgu luba antud riigis viibida m2rts 2009-ni, kuid mis tegelikult saab j2tan oma sisetunde otsustada. Hetkel ei n2e ma p6hjust siit lahkumiseks, kuigi kodusadamas ootavad angerjam6rrad merrepanekut ning liivakollased lestakalad kuivatamist-suitsutamist.
Aussi elu toob p2ev p2evalt midagi uut ning pakub seel2bi p6hjust rahuloluks. Samas on Austraalia ka tuhande v6imaluse maa, seega igav siin ei hakka.